Informaatik ennustab arvutitele peatset kadu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Esimeste Eestis tööle rakendatud elektronarvutite välimus oli muljetavaldav. Näiteks Ural oli ligikaudu viie meetri pikkune, kahe meetri kõrgune ning poole meetri laiune klaasustega raudkapp, mis mahutas endas umbkaudu 800 elektronlampi ja tarbis üüratult elektrit.

FOTO: Tartu Ülikooli arvutuskeskus

Arvutitel pole enam pikka iga ning on kahtlane, kas 50 aasta pärast neid enam maailmas üldse leidub, arvab matemaatik ja informaatik Leo Võhandu, meenutades esimese elektronarvuti Eestisse jõudmist 50 aastat tagasi.



Arvutite ajastu lõppu kuulutades ei usu Võhandu sugugi, et inimkond naaseb peastarvutamise kargesse ajastusse. Ta hoopis ennustab, et muudest seadmetest eraldiseisvat raali mõnekümne aasta pärast poest enam osta ei saa – arvutid sulanduvad lihtsalt meid ümbritseva infrastruktuuri sisse, muutuvad selle tähelepandamatuteks koostisosadeks.

«Mu mobiiltelefon, millele te helistasite, on võimsam kui omaaegne ülikooli arvutuskeskuse kõige võimsam arvuti,» toob Võhandu näite, et see protsess on juba alanud. «Arvuti ei ole ammu enam ainult arvuti, vaid intelligentse töö tegemise vahend. Praegu on USA sõduri ülikond juba targem kui sõdur ise, eriti lenduritel.»

Pool sajandit tagasi oli arvuti seevastu veel vägagi silmatorkav. 1959. aasta 2. novembril Tartu Riiklikus Ülikoolis käivitatud Eesti esimene elektronarvuti Ural-1 kõrgus laeni, mürises kõvasti ning selle lambid hõõgusid kuumalt.

Arvutile antavad käsud ja lähteandmed tuli perforeerida 35 millimeetri laiusele mustaks ilmutatud filmilindile, kust masin neid siis luges kiirusega 4500 arvu minutis. Tehteid suutis see ürgraal sooritada kiirusega sada operatsiooni sekundis.

Niisugune imemasin jõudis Tartusse tänu Ülo Kaasiku, Leo Võhandu ning teiste toonaste Emajõe linna matemaatikute ja inseneride entusiasmile ja jõupingutustele.

Milline oli aga kõige esimene tehe, mis Tartus kokku pandud arvutil rehkendada lasti? «Kes seda esimest enam mäletab,» nendib Võhandu. «Eks ta mingi klassikaline rehkendus oli. Lihtsad algoritmid.»

Ja lisab hoogu sattudes: «See oli põhimõtte küsimus – matemaatikud arvasid tollal, et kõik asjad on algoritmitavad. Et on alati võimalik teha eeskiri, mille järgi arvutada – ja kõik asjad ongi välja arvutatavad.»

Informaatiku sõnul tehti alles 1960.–1970. aastatel süva­struktuuridesse tungides oluline avastus.

«Tollal saadi teada, et leidub suur hulk tohutu keerukusega, nn NP-keerukaid ülesanded, mida ei suuda lahendada ükski arvuti, olgu ta nii kiire kui tahes. Ka kõige parem nüüdisaegne arvuti ei suuda neid ära lahendada,» ütles Võhandu. «Nende ülesannete avastamine oli matemaatikule absoluutseks uudiseks, sest käsitsi ei suudetud nendeni isegi välja jõuda. Toonased probleemid olid praegusaja mõttes mänguprobleemid.»

Ajastu optimismile kohaselt püüdsid matemaatikud oma valdusse saadud võimsat seadeldist ka rahvamajanduse teenistusse rakendada.

Võhandu arvutas spetsiaalse programmi abil välja, et Eesti turbarabadest kolhoosidesse ja sovhoosidesse tasuta transporditava turba vedu tuleks ümber korraldada. Lihtne muudatus logistikaskeemis aidanuks säästa üüratu summa – pool miljonit rubla.

Kuid arvuti abil sündinud ratsionaliseerimisettepaneku purustas küüniline ametnikuloogika: kui meil õnnestub raha säästa, vähendatakse järgmisel korral meie eelarvet ja kokkuvõttes oleme hoopis kahju saanud, selgitasid seltsimehed põllumajandusministeeriumist.

«Praegu on täpselt sama moodi,» on Võhandu veendunud. «Eilegi kirjutati ajalehes: digiretsept ei lähe läbi, kuna apteekrid ja tohtrid ei viitsi uut asja ära õppida. See on täpselt sama seis, see on inimesele loomulik.»

Kuid Tartu matemaatikud arvutasid Saku põllumajandusinstituudi tarvis välja ka selle, kui kiiresti peab pöörlema põllule sõnnikut paiskava laoturi ketas, samuti osales arvuti Tartu aparaaditehase, Sangari õmblusvabriku ja paljude teiste ettevõtete töö korraldamises.

Matemaatikute ja füüsikute kõrval hakkasid arvuti võimalusi avastama ka bioloogid, arstid, statistikud ja juristid, rääkimata Tõravere astronoomidest.

«Taheti korraldada ka meie koostööd semiootiku Juri Lotmaniga, aga Ural oli tekstitöötluseks veel liiga nõrk, see töö oleks olnud väga vaevarikas. Kuvarit ja klaviatuuri veel ei olnud,» lisab Võhandu. «Praegu on arvutilingvistikast saanud terve omaette eriala.»

Arvutiajastu algust näinud mees ennustab, et lähimad aastakümned toovad kaasa veelgi suuremaid murranguid, kui oli Ural-1 ilmumine Tartusse poolsada aastat tagasi.

«Tehisintellekt on kõige tähtsam. Meie endi õppimisvõime kasvab ju, kui üldse, siis ülimal lineaarselt, tasapisi. Aga tehisintellekt vohab juba nagu vähk, seda ei pea enam ükski asi enam kinni,» lubab ta. «15 aasta pärast võite 1000 dollari eest endale osta täieliku tehisintellekti.»

Ural-1
•    Käskude süsteemi kuulus 29 operatsiooni.
•    Kiirus 100 operatsiooni sekundis.
•    Masinkoodis käskude lugemise kiirus perforeeritud lindilt 4500 arvu minutis.
•    Ühele lindile mahtus 80 000 kaheksateistkümnekohalist kahendarvu.
•    Mälu mahutas 36-bitilisi sõnu 1024.
•    Välismälu moodustasid kaheksa magnetlinditrumlit ja neli magnetlindikappi.
•    Arvuti hõlvas 90–100 ruutmeetrit toapinda.
Allikas: PM

Tagasi üles