Noore sõltlase aitab tagasi järjele perekond

Lapsed arvutimänge mängimas.

FOTO: Astapkovich Vladimir/ITAR-TASS

Arvutisõltuvus tekib üha noorematel inimestel ja sageli on selle «kaassüüdlased» lapsevanemad, kes lubavad noorel arvutimaailma sukelduda. Ka sõltuvusest vabanemisel on suur roll just perekonna toel.

«Kasiinosse saab sisse 21-aastane, alkoholi ka alla 18-aastastele ei müüda. Aga see, mis puudutab arvutit, ei ole piiratud ja on pigem vanemate poolt juba väikesest peale soodustatud,» hoiatas hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskuse tegevjuht Pille-Riin Kaare.

Seetõttu on nõustamiskeskusse on tulnud vanemad oma lastega, kelle sõltuvusest vabanemiseks tuleb nõustajatel ennekõike haridagi vanemaid.

«Oleme kokku puutunud 11-12-aastaste lastega, kes muud ei tee, kui istuvad arvutis, õppeedukust pole. Siin on esmane asi vanemate harimine - kui lapsel lubatakse lõpmatuseni arvutis mängida, muutubki see harjumuseks ja see omakorda on sõltuvuse algus.»

«Meie töös on väga oluline, et vanemad võtaksid protsessist osa, sest perekonna toetuseta sõltuvusest vabanemine ei õnnestu,» sõnas Kaare. Oma praktikas on ta kohanud väga toetavaid perekondi, kelle puhul ravi läheb plaanipäraselt, aga on ka neid, kes ütlevad, et ei saa ju lapsel arvutit käest võtta. «Või ei saa nad aru, et siis tuleb lapsega hakata tegelema - arvutis istumise aja asemele peab tulema ühine sport, kino, teater - aga on neid peresid, kes ei tule sellega toime, sest pole seda aastaid harjunud tegema.»

«Me üritame noore käitumismustrit lõhkuda,» selgitas nõustaja, kuidas sõltlase ravi käib. «Alustame kasvõi sellest, et noor tuleb koolist koju ja esimese asjana mitte lähe arvutisse, vaid sööb ja siis teeb kooliasjad ära.»

Sajaprotsendiliselt arvutikasutust lastel ära keelata ei saa, sest tänapäeval on juba paljud koolitöödki vaja arvutiga teha. «Ka mängimine iseenesest pole paha, kuid see peab olema piiritletud. Seda tohib teha täpselt nii palju, et ükski oluline asi seetõttu tegemata ei jääks,» lisas psühholoog.

Rasked juhtumid jäävad kauaks meelde

Kurioossematest juhtumistest, keda Kaare nõustanud on, meenus psühholoogile näiteks noor inimene, keda tal aidata ei õnnestunudki. «Ta oli sotsiaalselt juba nii isoleeritud, et ei suhelnud mitte kellegagi, ainult ühe täiskasvanuga. Tema ainus tegevus oli arvutimängimine ja nii juba kaheksa aastat,» rääkis nõustaja. Samas oli noor väga vähenõudlik ja suutis oma toetustest ära elada. Aastatega olid tal aga tekkinud väga tugevad psühholoogilised probleemid - ta ei käinud toast väljas, osutas ülemäärast tähelepanu tervisele - süda kloppis, kuna ei liigu. Samuti kartis ta igasuguseid asju, mis võivad tema korteris või temaga juhtuda. «Täielik isiksuse muutumine,» nentis Kaare.

Teine noor inimene ei leidnud endas motivatsiooni, et peaks muutuma. «Ta tuli nõustamisele, küsides, kas me saaks kuidagi piirata seda, et ta ei kaotaks. Ehk ta soovis, et psühholoogid teeks nii, et ta ainult võidaks. Mängimisest ei olnud ta nõus loobuma,» rääkis Kaare. Ka see sõltlane elas täiesti eraldatuses, tööd ei teinud ega kavatsenudki tegema hakata.

Tagasi üles
Back