Interneti abil info otsimine on muutunud paljudele osaks igapäevaelust ning otsingumootorite areng on olnud väga kiire. Kümne aasta pärast võime aga Google'i teadusdirektori Peter Norvigi sõnul näha teksti, kõne, piltide ja videote kombinatsioonist koosnevaid otsingutulemusi.
Lisaks sellele on võimalik kasutada ka lugematute GPS-seadmete andmeid, meditsiiniliste uuringute tulemusi ning pea kõikjale paigutatud sensorite kogutud andmeid, vahendab Tartu Ülikooli teadusportaal
Nature'it.
Esimesed eksperimentaalsed otsingud kasutavad ka inimese aju skaneerimise tulemusel saadud andmeid. Inimesed saavad otsustada, kas nad tahavad oma teadmisi otsingumootoritega jagada ning mil määral.
Suurem osa päringuid tehakse tulevikus suuliselt, mitte ei trükita klaviatuuri abil nagu praegu. Päringu tulemuseks ei saa kasutaja mitte nimekirja, vaid sünteesi erinevaist allikaist. Kui praegu teha päring näiteks kergete tuumade ühinemise kohta, siis kõigepealt annab otsingumootor lingi entsüklopeediaartiklile, millele järgnevad ülejäänud allikad.
Kümne aasta pärast esitatakse aga süntees, milles võetakse kokku mitme olulise allika andmed, tõlgitakse need kasutajale sobivasse keelde ning esitatakse sobiva raskusastmega.
Näiteks kergete tuumade ühinemise matemaatiline pool võib olla esitatud väga keeruliselt, mis on arusaadav vaid väiksele osale inimkonnast. Raskuste tekkimise korral saab sellest teada anda ning kasutajale esitatakse lihtsustatud käsitlus.
Samas suudab otsingumootor viia kasutaja kontakti ka vastavat ala hästi tundva inimesega või tutvustada omavahel inimesi, kes juurdlevad sarnaste probleemide kallal.
Järgmise kümnendi üks suuremaid väljakutseid on veebilehe sisu hindamine sellest aspektist, kuivõrd ta vastab meid ümbritsevale reaalsusele nii, nagu seda tajub arukam osa inimkonnast.
Näiteks internetisait, mis väidab, et Apollo-programm oli pettus ning inimene pole kunagi Kuul käinud, ei tohi jõuda otsingus sama kõrgele kohale kui asjalik astronoomiasait.