Luksusejanust vaevatud pereauto

Foto: Renault

Renault võib ju väita, et nende uus sedaanmudel Fluence on sama luksuslik kui pikendatud teljevahega mersu, millesarnaseid armastavad narkoparunid ja arengumaade riigipead, aga tegelikult on Fluence siiski vaid aus pereauto.

Virvele meeldivad kõik need läikival paberil ajakirjad, kus räägitakse kuulsatest inimestest. Seal kirjutatakse ühtelugu, et see või teine käis välismaal, kusagil soojal maal või hoopis perega suusatamas. Virve ise ei raatsi neid ajakirju osta, aga Laisaare Tiinal on kohe mitu tükki tellitud ja tema käest saab siis Virve võtta ja lugeda.

Eriti meeldivad Virvele need lood, kus inimeste kodudes käiakse ja inimesed siis näitavad, kuidas nad elavad. Ükskord oli Eve Kivi magamistoa pilt sees, ja magamistoa lagi oli puhta peeglitest. Ja see Rakvere ärimees, kelle juures kälimees ekspediitorina töötab, sellel on nii suur maja, et Virve mõtles kohe tükk aega, mis ta nii suure majaga teeb, ise poissmees.

Mõnikord, kui Virve neid pilte vaatab, tuleb talle selline kodukaunistamise tuhin peale, et võtab kohe suurpuhastuse ette. Teeb kõik toad korda, klopib vaibad ära ja peseb kardinad puhtaks. Ükskord värvis köögimööbli ka üle, aga see oli vale värv ja koorus kõik maha ja Tõnul oli tükk aega jahtimist, enne kui mööbli korda sai. 

Pärast seda ei ole Virve selliseid suuremaid töid ette võtnud. Aga unistada meeldib talle ikka, et neil on ka palju raha ja ilus kodu. Selline pruunist kivist, pisikeste tornidega. Paksud vaibad põrandal ja suurte lilledega tapeet elutoas.

Ja Virvel oleks selline suur riidekapp, nagu tuba kohe. Et astud sisse ja valid, mida selga panna. Virve on õnnetu, et ta ei saa sellistest asjadest Tõnule rääkida, Tõnu ainult naerab siis ja ütleb, et naiste lora.

Mõnikord, kui mõnes lehes on mõni eriti ilusate piltidega lugu olnud, sõidab Virve linna ja ostab endale midagi. Uue küünelaki või nii, sellise pisikingituse. Killuke luksust argipäeva, nagu telekas ühes reklaamis öeldakse.

Loomulikult on küünelakk sama luksuslik kui uus Renault Fluence, mida Renault vähemalt telereklaamides millegi eriti toretseva ja peenena näidata üritab. Ilmselt on auto selline esitlemine seotud asjaoluga, et sel on neli ratast ja rool ning uksed ei vaju sõidu ajal lahti – mis sa, hing, veel autolt tahta oskad, eks ole.

Tegelikult aga pole Fluence ju midagi muud kui sõsarmudel Mégane, millele on pakiruum külge keevitatud. Pealegi veel kiirustades, sest juba harjumuspäraseks saanud sanga või käepidet, millest pakiruumi avatud luuk taas kinni tõmmata, luugi siseküljel ei ole. Mis tähendab, et suvel tolmune, sügisel porine ja talvel lihtsalt vastikult külm pagasiluuk tuleb käega kinni vajutada. Elegantsi armastavatelt prantslastelt üsna ränk faux pas.

Aga see väike vääratus, mis pealegi hiljemalt mudelivärskendusega või tõenäoliselt varemgi kõrvaldatud saab, on Fluence’i vaat et ainus viga. Eeldusel muidugi, et autolt ei oodata seda, mida luksusautolt tavaliselt.

Näiteks viimistlusmaterjalid, millele Renault on viimastel aastatel väga palju rõhku pannud, on enamalt jaolt väga meeldivad vaadata ja meeldivad katsuda. Tõsi, siin-seal jääb sõrme alla kahtlaselt õhuke ja klõbisev plast (näiteks tahavaatepeegli kohale paigutatud prillisahtli kaas oleks nagu sulanud plasttopsist tehtud), aga eks sel teadmisel ole rohkem teoreetiline väärtus – kes see ikka ihaniiske pihuga oma auto armatuurlauda silitab või tuulutusavade võresid mudib?

Ehkki garaažiühistutes kuulukse muidugi igasuguseid vilava pilguga veidrikke luurivat. Ja kahtlemata on Fluence’i sõitjateruum õdus, valgusküllane ja mugav. Isegi tagaistmelt proovituna – nii pea- kui ka jalaruumi jagub küllaldaselt ning isteasendki on parajalt lõdvestav.

Parajalt on insenerid ka mootoritega vaeva näinud. Pakutavad kolm jõuallikat on töömahult väheldased, aga liigutavad autot siiski ärksalt edasi. Muidugi pole Fluence mingi kiire auto – kes tahab, et näidikunool mõne hetkega sajani kargaks, võiks pigem vannitoakaalu proovida.

Aga hea ongi, sest Fluence’i lihaskond meenutab pigem judoka kui kümnevõistleja oma ehk siis auto liigub pigem naudiskleva pehmuse, mitte rabeda tormakusega. Heal, siledal sirgel maanteelõigul aimub liikumisest suisa ameerikalikku õõtsumist. Samas, kurvides või linnasõidul allub auto väga kuulekalt roolile, mis liigub üllatavalt täpselt ja kergelt ning annab koguni mingil määral tagasisidet selle kohta, millisel pinnal ja kuidas rattad liiguvad – mis selles klassis polegi nii tavaline.

Ah jaa, üks luksusele viitav nüanss Fluence’is siiski on – kui tagaistujad privaatsust ihaldavad (või on neil seda sorti nahahaigus, mille puhul arstid liigset päikesevalgust vältida soovitavad), võivad nad tagaaknale ja küljeklaasidele kardinad ette sikutada.

Andmed

Renault Fluence 1,5 dCi

Mootor

töömaht: 1461 cm3

võimsus: 78 kW (105 hj)

suurim pöördemoment:

240 Nm @ 2000 p/min

Dünaamika

suurim kiirus: 185 km/h

0–100 km/h: 10,4 s

Kütusekulu

linnas: 5,3 l / 100 km

maanteel: 4,1 l / 100 km

keskmine: 4,5 l / 100 km

CO2 g/km: 119

Mõõdud

pikkus: 4618 mm

laius: 1809 mm

kõrgus: 1479 mm

teljevahe: 2702 mm

Renault Fluence’i hind algab 234 900 kroonist. Proovisõiduauto hind 299 900 krooni.