/nginx/o/2008/02/13/18596t1h4e99.jpg)
Paljude oluliste tehnoloogiliste uuenduste jõudmine massidesse seisab vajaminevate keemiliste elementide, eelkõige haruldaste muldmetallide puuduse taga. Nendeks on skandium, ütrium ning viisteist lantanoidide hulka kuuluvat keemilist elementi.
Haruldaste muldmetallide nappus takistab innovatsiooni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitte ükski neist elementidest pole maakoores väga laialt levinud, kuid neil on palju huvitavaid rakendusi. Näiteks euroopiumi ja tantaali kasutatakse hübriidautodes, tuuleturbiinides ja televiisorites, vahendab Tartu ülikooli teadusportaal
.
Paraku seab nende elementide nappus eelmainitud tehnoloogiliste lahenduste levikule piirid. Neid rohkelt kasutav tehnoloogia ei jõua reeglina suurtootmiseni, sest tooraine vähese pakkumise tõttu kerkiks selle hind väga kõrgele, kirjutas LiveScience.
Seega on haruldaste muldmetallide puudus innovatsioonile tõsiseks takistuseks. Haruldaste muldmetallide peamine tootja on Hiina. Hiina enda majandus kasvab aga kiirelt ning peagi jõuab kätte hetk, kus kogu haruldaste muldmetallide toodangu tarbib ära Hiina enda tööstus.
Väheste haruldasi muldmetalle tootvate riikide seas on ka Eesti. Haruldastest muldmetallidest toodetakse Sillamäel asuvas AS Silmetis näiteks neodüümi. Neodüüm on tseeriumi järel levinuim haruldane muldmetall, mida kasutatakse näiteks kõvaketaste ja ülitugevate magnetite valmistamisel.
Haruldaste muldmetallide peamiseks allikaks on kaks mineraali: bastnäsiit ja monatsiit. Neist esimene on karbonaatne ning teine forfaatne mineraal. Mõlemad sisaldavad kristallstruktuuris üksteist asendada võivaid lantanoide, peamiselt tseeriumi ja lantaani.
Hiina on oma liidrirolli lantanoidide tootmisel muidugi ära kasutamas, julgustades suures koguses haruldasi muldmetalle kasutavaid ettevõtteid oma tootmist Hiinasse tooma.
Hetkel ei olegi suurimaks probleemiks see, et haruldasi muldmetalle poleks maakoores piisavalt, vaid pigem see, et tootmisvõimsust on tänapäeva kiirelt areneva tehnoloogia jaoks napilt.
Näiteks Põhja-Ameerikas on nii USAl kui Kanadal arvestatavad kaevandamisvõimalused, kuid pole piisavalt rikastamistehaseid, mistõttu tuleb maak ikkagi Hiinasse saata.