Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/08/18/419315t1h0f84.jpg)
Nädala alguses potsatas toimetuse postkasti lühike lakooniline majandusministeeriumi teade. Selles kuulutati, et Juhan Parts allkirjastas määruse, mis võimaldab läbi viia avaliku konkursi elektroonilise side sageduslubade andmiseks sagedusalas 2500 – 2690 MHz.
Tavakodanikule, mulle ja tõenäoliselt ka ministeeriumi pressiosakonnale algselt arusaamatu teade tähendab aga seda, et Eesti mobiilsideoperaatorid saavad käed ligi praegu võimalikust kuni neli korda kiiremale mobiilsele internetile.
Praegune töös olev 3,5G võrk arendab kiirust kuni 21Mbit/s, kuid mainitud sagedusalal (hellitava nimega 4G võrk) võib kiirus kerkida reaalselt kuni 80Mbit/s-ni ning teoorias 100Mbit/s-ni. See on nii umbes kuus-seitse korda rohkem, kui enamus inimeste kodune lairibaühendus, mis on 10-12 Mbit/s.
Kui kuus sagedusluba saavad ostetud, tähendab see tulevikku, kus televiisori vaatamiseks ei pea enam kodus tugitoolis vedelema vaid kasvõi bussis, küll läbi väga väikese ekraani, oma peatust oodates.