Ford S-Max suudab positiivselt üllatada

Kui Ford 2006. aasta Genfi näitusel esmakordselt S-Maxi näitas, tekitas see külastajate seas parasjagu furooori ning oli vaieldamatult üks tolle näituse tipptegijatest, kirjutatakse Autonet.ee sõidutestis.

Kindlasti jäädi aga eriti rahule üritusele järgnenud pressiteatega, milles lubati tolle aasta keskel uus mudel juba müükigi tuua.

Peab tunnistama, et esimesed fotod S-Maxist olid tõepoolest ülimalt paljulubavad, kahjuks reaalses elus erines masin ekraanil nähtust oluliselt, pakkudes paraja pettumuse.

Auto oli küll kõik sama, kuid erinevate nurkade alt vaadates tundusid proportsioonid vahel ikka päris imelikud. Madalamale ja laiemale autole poleks samas midagi ette heita olnud.

Ja teiseks, parasjagu totraks elemendiks on ka need mõttetud jubedast plastikust katted mitmetele «ventileerimisavadele». Mitte kuidagi ei mahu pähe, et kui on tehtud poritiiba sõiduauto jaoks üliedevad pilud, siis kes tuli mõttele need plastikuga kinni mätsida.

Samas on masina siluett pikk, sihvakas ja dünaamiline. Laugjalt kaardus kerejooned muudavad selle stiilseks, erksaks ja sportlikuks. Kui otsid tänapäeva hallis automaailmas vinget autot, siis S-Max on just see.

Tasub märkimist, et õnneks ei tõuse aknajoon tagumiste istmete kohalt liiga kõrgele, võimaldades väljavaate ka keskmistest lühematele inimestele.

Ehk teisisõnu - S-Max mahub vabalt pereautode klassi, selle sõna kõige otsesemas mõttes. Tänapäeva disaini peavool käsib ju tagumiste uste klaaspinnad muuta vaat, et laskeavadeks, millest vaid korvpalluritel pole probleemi välja vaatamisega.

Aga kui seal istub turvatoolis väike laps, siis tema puhul saab vaid juuksepahmakas heal juhul päikest näha.

Autodega kord juba on nii, et kui leiad midagi huvitavat, siis paned ka iga inforaasukese kõrva taha. S-Maxi disain oli tol ajal nii eriline, et see lihtsalt pidi silma jääma.

Vaadakem kasvõi Ford Galaxyt, 2006. aastani – tühipaljas hall keskpärasus, Volkswageni Sharani oluliselt koledam kloon.

Aga pärast uuendust ei tunne sedagi mudelit enam ära. S-Max on aga veelgi sportlikum. Muide, Ford positsioneeribki S-Maxi noorematele ning Galaxyt juba vanematele peredele.

Sissepoole vaadates lennukas disain jätkub, jäädes siiski pereautole kohaselt praktiliseks. Seitsmekohalise auto tagumisele kahele istmele pikematel inimestel ronida ei soovita, kuid lühema reisi elab sealgi üle.

Samas asju, mida väikeste lastega reisides koormate kaupa kaasa tuleb tassida, mahub sinna uskumatult palju. Kui räägime viiest istmest, siis paberite järgi mahub taha kuni 1171 liitri jagu nänni.

Siinkohal siiski väike täpsustus: Fordi andmed näitavad ruumi mahutavust katuseni, tavaliselt antakse need akna alumise ääreni. Kuid see ei muuda sisu – S-Max on väga palju mahutav sõiduk.

Kuid disain ja mahutavus pole sugugi need ainukesed argumendid, mis üht või teist autot ostma panevad.

Siiamaani peetakse põhiliseks ikkagi sõidumugavust ja -mõnu. Uue S-Maxi ilmselt valiku parimaks mootoriks on 203-hobujõuline EcoBoost seeria kaheliitrine otsepritse ja ülelaadimisega SCTi.

Koos kuueastmelise topeltsiduritega PoewrShift robotkäigukastiga moodustab see tõeliselt isuäratava koosluse – kiirete käiguvahetustega masin suudab paigalt sajani kiirendada vaid 8,5 sekundiga.

Rõhutagem seejuures veelkord, et tegu on ju pereautoga! Auto tippkiiruseks lubatakse suisa 221 kilomeetrit tunnis.

Muide, Powershift kastides on sujuvamate käiguvahetuste huvides kasutatud tavapäraste kuivsidurite asemel keerukamaid märgsidureid. Aga tulemus on seda väärt.

S-Maxi sportlikku iseloomu rõhutab ka mahtuniversaalidega võrreldes suhteliselt madalad ja hea küljetoega istmed.

Kurvides on kere kalded väikesed ning isegi suurtel kiirustel on masin tee külge justkui kleebitud.

Kruusal on müra mõistagi rohkem, kuid normaalne juhitavus on siingi olemas. Huvitaval kombel oli auto kiiruse tõustes kord üle-, kord alajuhitav.

Ilmselt vajaks see lihtsalt omajagu harjumist, et õiged sõiduvõtted kätte leida. Sihtotstarbelisel kasutamisel mõistlike kiiruste juures aga ei tohiks mingeid ekstsesse tekkida.

Veel üks tugev pluss – kõnealune auto on parasjagu ökonoomne. Konkreetne proovisõidueksemplar peaks maanteel tehniliste andmete järgi olema 6,4 liitri bensiiniga võimeline sada kilomeetrit läbima.

Reaalsuses tuli küll pea pool liitrit rohkem, kuid jällegi: arvestada tuleb ka mõõtmeid.

Diislite puhul on ametlikud kütusekulu näitajad aga juba üsna kasinad: 7,2, 4,9 ja 5,7 (kulu linnas, maal ja kombineeritud tsüklis) liitrit sajale kilomeetrile.

Üks nüanss, mida S-Maxi juures tuleks silmas pidada, on topsihoidjad - õigemini küll nende asukohast tingitud kasutusmugavus. Automaatkastiga autol pole nendega mingit probleemi, kuid manuaali puhul jäävad need käikude lülitamisel täpselt käele ette.

Ford pakub jätkuvalt kahte varustusastet: Trend ja Titanium. Kusjuures juba esimeses neist on kõik eluliselt vajalik olemas. Titaniumi puhul lisanduvad enamalt küll silmailu pakkuvad elemendid.

Lisavarustuse nimekiri on samuti pikk, sisaldades kallimatest positsioonidest navigatsiooni, mugavuspakette, panoraamkatust jms.

Ja veel: miskipärast ei reklaami Ford seda kõva häälega välja, kuigi põhjust oleks küllaga -  juba aastaid kasutatakse autode siseviimistluses mitteallergeenseid materjale.

Kokkuvõttes jättis S-Max ülimalt positiivse mulje.