Viimase aja Opelid pakuvad üsna arvestatavalt üllatusi. Kõik, mis on alates Insigniast turule jõudnud, ei taha enam sugugi ära mahtuda neisse raamidesse, mida seni Opelitelt ootama ollakse harjunud, selgub Autonet.ee sõidutestist.
Sõidutest: Opel Meriva
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ka uus Meriva pole siin mingiks erandiks ning kui kõrvutada vana ja uut, siis võib küll öelda, et pereautonduses on tehtud suur samm edasi.
Pole kahtlustki, et esimene asi, mis Meriva puhul kindlasti pilku püüab, on tagumised vastu sõidusuunda avanevad FlexDoors-uksed.
Kui kunagi oli selline konstruktsioon väga levinud, siis vahepeal kaotati need eeskätt just turvalisust põhjusena tuues ära.
Sest kujutage ette, kui näiteks 90 kilomeetrise tunnikiirusega sõites peaks selline uks kogemata lahti minema? Või veel hullem, tabab linnas mõnda jalakäijat.
Mitmetel mudelitel on vahepeal rakendatud sellist lahendust, et seda tüüpi tagumist ust ei saa avada enne esimesi, kuid see ja ka paljud teised variandid käisid kõik mugavuse arvelt.
Opelil oli teine lähenemine ning mugavust otsustati mitte vähendada. Kusjuures korraliku lahendust aretati tervelt viis aastat! Lõpuks jõuti selleni, et kohe kui auto paigalt võtab, lukustuvad tagumised uksed automaatselt.
Meriva puhul tuleks ära mainida veel paremat väljavaadet tagavad esimestest kõrgemad tagumised istmed.
Muide, paar kuud tagasi tunnustas Saksamaa sõltumatutest seljaarstidest ja -terapeutidest koosnev ühing Meriva istmete erifunktsioone selja tervise eest hoolitsemisel.
Tõsi, see kõige hinnatum reguleeritav esiiste kuulub siiski lisavarustusse ning tagumised on täiskasvanutele pikemaks reisimiseks siiski pisut kõvavõitu.
FlexDoors-uksed on eriti mugavad lapsevanemate jaoks, kes peavad lapseistme paigaldamiseks või lapse turvavöö kinnitamiseks istme kohale kummarduma.
Ühtlasi tekib esi- ja tagauksi samal ajal avades turvatsoon: tagauks ei eralda enam last vanematest. See aitab näiteks autost väljudes lastel paremini silma peal hoida.
Samuti on juhil või kõrvalistujal tagahingedega tagaukse puhul palju käepärasem jakki, portfelli või vihmavarju esiistme taha paigutada. Samas tekitab see turvatsoon ka väikese uuelaadse puuduse – kui parklas teise auto kõrval hakata autost väljuma ning mõlemad uksed korraga avada tekib tropp ning liikuma ei pääse keegi.
Kui veel salongi headest omadustest rääkida, siis ei saa mainimata jätta kuni 32 suuremat või väiksemat panipaika.
Kasutusele võeti uus leiutis, FlexRail-konsoolisüsteem, mis koosneb vahetatavatest sahtlitest, mida saab alumiiniumist juhikuid mööda esiistmete vahel edasi-tagasi sõidutada – selline lahendus võimaldab käetoele valida endale mugava asendi.
FlexRail-süsteemi sai kasutusele võtta tänu sellele, et käigukang ja elektriline seisupidur paigutati suhteliselt kõrgele.
Kõige selle juures on paraku ka negatiivseid külgi, nii on suur osa interjööri viimistlusest ikkagi jäiga ja kõva plastiku kanda, kuid teisalt tuleb tunnistada, et see väga silma ei riivagi: käetoed on nii uksepaneelides kui keskel pehmed, parem põlv toetub keskkonsoolile õige nurga alt ning istmed on sportlikuma küljetoega kui lihtsast pereautost oodatagi oskaks.
Võrreldes näiteks Insignia või Astraga asuvad Meriva istmed kõrgemal. Interjööri disainis on enamik pärit Astralt, täisvarustuses autol on kõik vajalik ning palju enamatki olemas. Baasmudelit tuleks samas pisut täiendada.
Pakutavate mootorite võimsus jääb vahemikku 75 kuni 140 hobujõudu. Kõik need vastavad mõistagi Euro 5 heitmenormidele.
Bensiinimootoritest pakutakse uue põlvkonna 1,4-liitrist mitmeklapilist kolmes erinevas seades: esimene neist – 100hobujõuline 1,4-liitrine – on ainus vabalthingav, selle juures kasutatakse muudetavat klapiajastust.
1,4 Turbo - 120 hobujõudu, 175 Nm pöördemomenti. See vahetab välja vana 1,6-liitrise ja 105-hobujõulise. Eelkäijaga võrreldes pakub uus mootor 10 protsenti väiksemat CO2 emissiooni ja kütusekulu, kuid 15 protsenti suuremat võimsust.
Võimsaimaks bensiinimootoriks on 140-hobujõuline 1,4 Turbo, pöördemomendiga 200 Nm, mis komplekteeritakse kuuekäigulise käsikastiga.
Eelmise põlvkonna Meriva 1,8-liitrise mootoriga võrreldes pakub uus 1,4 Turbo tervelt 12 protsenti suuremat võimsust ja 10 protsenti väiksemat CO2 heitkogust.
Esialgu kuulub valikusse ka kaks diiselmootorit: taskukohasem 1,3 CDTI arendab võimsust 75 hobujõudu ning on varustatud suletud ahela tehnoloogiaga.
Tegemist on Opeli poolt esimesena kasutusele võetud juhtsüsteemiga, mis aitab vähendada väikese töömahuga mootorite kütusekulu. Meriva vajab 100 kilomeetri läbimiseks ainult 4,9 liitrit kütust ning selle CO2 eraldumine on 129 grammi kilomeetrile.
1,7 CDTI arendab võimsust 100 hobujõudu ja pöördemomenti 260 Nm. Selle jõuallika juurde kuulub esmakordselt Meriva varustuses kasutatav kuuekäiguline automaatkäigukast.
Mainigem siis ära, et proovisõiduautod olid kõik just selle mootoriga versioonid, kuid manuaalkastiga ning 130-hobujõulised. Muide, lähiajal lisandub valikusse veel kolm diislit, seega mootorivaliku üle ostjad küll kurta ei tohiks.
Meriva proovisõidu puhul oli hea võimalus seda Aasta Auto valimise egiidi all pisut ka ringrajal testida. Maanteel ja linnas võiks seda isegi Astraga võrrelda - tõsi, jõudu pisut napib, kuid linnas saab täiesti normaalselt hakkama.
Samas kitsastel maanteedel peaks möödasõitu küll pisut pikemalt kavandama. Juhitavuse osas pole midagi ette heita, kusjuures isegi ringrajal Meriva üllatas täielikult – istud justkui puki otsas, aga masin läheb ikka sinna kuhu keerad.
Siinkohal võib muidugi pisut kurta ülemäärase kere kalde üle, aga kes see ikka 1615 millimeetrit kõrge masinaga tavaolukorras rajale tükib.
Hea juhitavuse kohta annab kindla signaali juba 2644 millimeetrine teljevahe, kusjuures auto kogupikkus on vaid pisut üle 4 meetri, täpsemalt 4288 millimeetrit.
Pagasiruumi mahub minimaalselt 400 liitrit, tagumisi istmeid alla lastes 920 ning juhi kõrvalistet appi võttes koguni 1500 liitrit.
Kui nüüd veel vigu otsida, siis võib ju öelda, et suurtel kiirustel on tuule ja ehk rehvimüragi pisut enam, kuid pilk hinnakirjale ütleb, et odavaima sellise saab alla 220 000 krooni eest. Selle raha eest on autot küll ja küll.
Automaatkastiga 1,7-liitine diisel kalleimas varustuspaketis Cosmo maksab juba 317 626 krooni, kuid ikkagi. Muide, lisavarustuses on olemas mitmeid huvitavaid positsioone nagu näiteks tagumise põrkeraua alt väljakäiv jalgrattahoidja.
Lühidalt - kui väikesed autod meeldivad ning peres on kuni kaks titeeast väljas, kuid siiski veel väikest last (lapsevanker sellesse autosse küll ei mahu), siis Opel Meriva oleks väga arvestatavaks variandiks oma transpordiprobleemide lahendamisel.
Suurte mahtuniversaalide fännina poleks uskunudki, et üks väike auto võib nii positiivselt üllatada.