Möödunud aasta lõpus esitletud Saab 9-5 on nüüd mõnda aega Eestiski müügil. Kas Saabi pidevat võitlust koha eest päikese all (loe: kõrgemas keskklassis) kroonib edu?
Aasta algul üsna selgelt kaduda ähvardanud ning lausa viimasel hetkel Hollandi firma Spyker rahadega kliinilisest surmast elule tagasi toodud Rootsi automark on ootamatult kiiresti kosunud ning püüab ostjaid uue mudeliga, kirjutab whatcar.ee.
Tõsi, Opel Insignia ja Buick LaCrosse-iga ühisel põhjal loodud auto sai praktiliselt valmis, kui Saab veel General Motorsi omanduses viibis. Olles kahekümne aastaga teinud Rootsi margi põhjalaskmiseks väga tõhusat tööd (olgu näiteks kas või müstiline plaan viia Saabide tootmine Saksamaale Rüsselsheimi, Trollhättanis aga hakata valmistama Opeleid), otsustas USA autohiid Saabi üldse likvideerida.
Kuid kaks superautode tootjat ilmutasid soovi surmale määratud margi soetamiseks. Rootsi Koenigseggi ostusoov jäi rahapuudusel katki, kuid Saabi-fännide rõõmuks sai GM-iga kokkuleppele Spyker Hollandist.
Mõne kuuga koliti uue 9-5 tootmisliin Saksamaalt uuesti Rootsi ja käivitati. Ja nüüd saab iga soovija teise põlvkonna 9-5 soetada. Whatcar.ee uuris, mida uues autos head, mida halba.
Viking Motorsil oli mõnda aega kasutada tipp-üheksa-viis – 2.8 XWD Aero. Kahjuks jäi proovisõit temaga üsna lühikeseks ja mõned nüansid ei pruukinud seetõttu silma-kõrva hakata.
Mootor ja jõuülekanne
Opeli päritolu ning ka mudelil 9-3 kasutatud 2,8-liitrine V6-mootor arendab turbolaaduri toel 300 hobujõudu, suurim pöördemoment (400 Nm) aga on saadaval vahemikus 2000 kuni 5000 p/min.
Mootoriga ühendatakse kuuekäiguline automaatkäigukast, ja et 300 hj esiveolisele autole paljuvõitu kipub olema, kuulub põhivarustusse ka nelikvedu.
Väiksemaid jõuallikaid (1,6 l/180 hj ja 2,0 l/220 hj ottomootoreid ning kaheliitriseid 160- või 190-hj diisleid) saab tellida ka esirattaveo ja kuuekäigulise manuaalkäigukastiga.
Paigaltstardist kulutab 2.8 sajakilomeetrise tunnikiiruseni jõudmiseks 6,9 sekundit, kuid ka janu on vastav: ametlikel andmeil kulub keskmiselt 100 kilomeetrile 11,4 liitrit bensiini. Rahuliku sõidustiiliga tehtud proovisõidu keskmiseks kütusekuluks ütles reisiarvuti 12,3 l/100 km.
Kabiin, praktilisus
9-5 telgede vahe on niigi suure Opel Insignia omast veel 10 cm pikem, auto kogupikkus aga küünib napilt üle viie meetri. Mistõttu võib oletada, et kabiinis on ruumi laialt. Ja ongi, eriti tagaistmel tunnete end kui limusiinis. Või siis Škoda Superbis. Kuid sisenemist-väljumist takistab omapärase kujuga katus.
Selle külgservad käänduvad alla ning teevad ukseava päris madalaks. Kui esiistmete madalakskeeramisega õnnestub seal pea äralöömisest hoiduda, siis veatult tagaistmele pääsemine nõuab teatud harjutamist.
Juhikohalt leiate mõned Saabile iseloomulikud detailid. Näiteks – ei, mitte süütevõti, sest kasutusel on võtmeta sisenemise süsteem, vaid starterinupp – asub kesktunnelil. Panoraam-tuuleklaasi tõttu üsna etteulatuv katus võib juhi eest küll varjata kõrgemalasuvad foorid, kuid kaitseb hästi ka päikese eest.
Ja loomulikult leiate „kellade“ hulgast turbo rõhunäidiku. Mida, nagu teisigi mõõteriistu peale spidomeetri, saab pimedas sõites „kustutada“. Sealjuures lülitatakse koos taustavalgusega ka näidikud välja ning nende osutid vajuvad longu.
Juhiistet saab suures ulatuses seada ning paari tunni jooksul tundusid istmed Saabile omaselt väga mugavad, kuigi mõned katsetajad on kaevanud seljatoe ebaoptimaalse kuju üle.
Keskkonsooli katab tõeline nupuuputus, mis näikse tänapäevastes autodes olevat paratamatu, kuni ei võeta kasutusele BMW iDrive-i või Audi MMI taolist juhtseadet. Muuhulgas leiate sealt ka navigaatori juhtklahvid, kuid kasu on neist vähe: Saabi arvates pole Eesti veel tsiviliseeritud maailma jõudnud.
Olles piisavalt sügavale koogutanud, et tagaistmele pugeda, tunnete end seal väga mugavalt ja turvaliselt, muuhulgas madalate, laskeavataoliste küljeakende tõttu.
Pakiruum on suur ja tagaistmete seljatugesid saab selle pikendamiseks alla keerata. Kuid põrandasse jääb sel juhul aste, pealegi tähendab juba tavasuuruseski pakiruumi esiseina juurest millegi kättesaamine poriseid põlvi.
Pakkide ringirändamise vastu kasutab 9-5 monorelssi meenutaval rööpal nihutatavat-pikendatavat kena väljanägemisega tara. Sedaanile omaselt ei lase väike luugiava siiski väga suuri esemeid laadida.
Sõit
Olles paar päeva pärast uue 9-5-ga sõitmist proovinud ka uut 5. seeria BMW-d, pean ütlema, et kõrgema keskklassi tippu on Saabil veel omajagu maad, ja jääb loota, et uue omaniku valitsusajal valmivad mudelid selle tee võimalikult ruttu läbi käivad.
Ei, ma ei taha öelda, et 9-5 oleks mingis mõttes halb auto. Jutt käib pisiasjadest ja väikestest erinevustest, kuid just need on selles klassis otsustava tähtsusega. Ja kui kõik pole viimseni lihvitud, ei lase premium-auto ostja end ka madalama hinnaga meelitada.
Rääkigem siis mõnest pisiasjast. Rool on küll meeldiva kaaluga ja täpne, kuid tal puudub selgelt väljenduv keskkoht, mistõttu auto kipub „teed otsima“ ja suunakindlus kannatab.
Vedrustus koliseb kõigil kiirustel. Jah, oma osa andsid kahtlemata Aero-mudeli rehvid mõõduga 245/40 R 19, kuid olgem ausad: Saksa kvaliteetmarkidel kukub veermik paremini välja. Samas tuleb märkida, et kruusateel ei tunginud kabiini ühegi rattakoopasse põrkava kivi klõpsu. Maanteekiirusel kostus juhiakna ülaserva juurest mõningat tuulevihinat.
Seda, et pidurid on tõhusad ja hästi doseeritavad, õnnestus kaasliiklejate arusaamatute manöövrite tõttu ka praktiliselt proovida.
Dünaamika osas ei luba kolmsada hobujõudu muidugi mingit virisemist. Kuid automaatkäigukast jääb mõnikord enne käiguvahetust liiga kauaks mõtlema ja rikub sõidu hoogsuse-sujuvuse.
Kokkuvõtteks
Kas on tegemist viimase GM-Saabiga või esimese Spykeri-Saabiga? Uskudes, et väiksem omanik suudab Saabi olemust ja vajadusi paremini mõista, lootkem, et tulevased Saabi mudelid lähevad üha paremaks. Ning lugegem uut üheksa-viit eduni viiva tee esimeseks sammuks.
Meeldis: Sõitjate- ja pakiruumi mõõtmed, kujundus,
Ei meeldinud: Kabiini koostekvaliteet, rool, automaatkäigukast