Seega miinimumkvaliteedis saab vajalikud klõpsud tehtud. Seadmel on sisseehitatud FM raadio, mida saab kuulata nii välisküljel kaameraobjektiivi kõrval olevate kõlaritega või kõrvaklappidega ning ühenduse pidamiseks WiFI, Bluetooth kui kuni 4G-kiirusega mobiilne andmeside.
Erinevate rakenduste tarvis on seadmel GPS, kiirendusmõõtur, digitaalne kompass ja lähedusandur. Lisaks korpuse välisküljes olev indikaator, mis hakkab vilkuma vastamata kõnede ja saabunud kirjade ning sõnumite korral. Peab küll tunnistama, et 12 sekundit on kahe vilkumise vahel ilmselgelt liiga pikk vahemik inimeste jaoks, kes on oma telefoni pidevalt silme ees ei hoia.
LG-le omaselt on ka see nutitelefon varustatud juba eelpaigaldatud rakendusega Safety Care, mis teiste funktsionaalsuste kõrval võimaldab määrata lapsele nö lubatud paiknemisterritooriumi, millest väljudes saabub lapsevanemale märguanne. Lisaks saab kiirelt saata lähedastele inimestele hädaabi teatisi, oma asukohta ja muud.
Mis puutub telefoni disainilahendusse, siis on see ühelt poolt tänasel päeval lihtsalt võimalus massist eristuda - klapiga telefone, eriti nutitelefone, pole siinmail tänapäeval just palju tänavapildis märgata. Teisalt jääb ekraan klapi sulgemise järel ju kaane kaitsvasse varju ja see tekitab tunde, et viimane, mis selle seadme puhul puruneda võib, on selle ekraan. Kaaned ise on tehtud päris tõetruu nahaimitatsiooniga plastikust ning metallraamid ja -liitmik mõjuvad välimusele vaid positiivses suunas.
Kui LG veel nii kaugele jõuaks, et YouTube’is mängima pandud muusika jääks tööle ka pärast klapi sulgumist, siis võiks kokkuvõttes selle seadmega vägagi rahule jääda. Kindlasti on tegemist hea tootega näiteks nuputelefonist kaasajale lähemale tulla soovivale inimesele, koolipoisile tagataskusse pandavaks esimeseks telefoniks või miks mitte lihtsalt veidi eripära soovivale kontoritöötajale.
Eestis tuli seade hiljuti müügile vaid Eesti Telekomi poodides kliendihinnaga 179 eurot.