/nginx/o/2015/10/02/4548915t1h20ae.jpg)
Spinal Tap sai lõpuks oma mobiiltelefoni. Marshall London üritab teksapükste taskusse mahutada täiemõõdulise rokkbändi. Veider seade. Ma ei ostaks seda 500 euro eest (EMT), aga 700 eest hakkaksin võib-olla juba mõtlema. Miks, loe altpoolt.
Tegemist on väga kummalise ja teretulnud nišitelefoniga. Kunagi ammustel aegadel, kui maal peal kõndisid veel dinosaurused ja nuputelefonid, üritasid nii Nokia (Xpressmusic) kui Sony Ericsson (Walkman) oma muusikatelefonide seeriat arendada. Geneeriliste androiditelefonide ajastul püüavad kõik tootjad kuidagi eristuda, kuid enamasti jäävad kõik need kumerad ekraanid ja nahast korpused vaid viguriteks, mis kasutuskogemusele eriti juurde ei anna.
Marshalli Londonil pole kuulsa kitarrivõimendifirmaga peale logo suurt mitte midagi ühist. Seda nime litsentseerib Rootsi moefirma Zound Industries. Samas on nad Londoni juures mõned asjad päris õigesti teinud.
/nginx/o/2015/10/02/4548923t1hc05b.jpg)
Välimus
Kummise kattega Marshall tundub käes üsna pommikindel, mis siis, et tagapaneel eemaldades päris vedelaks osutub. Isast välimust rõhutavad messingist krutitav helinupp (tegelikult on see ikkagi digitaalne, mitte analoogregulaator), spetsiaalne muusikapleieri juhtimiseks mõeldud M-nupp, muljetavaldavad stereokõlarid esipaneelil ning kaks klapiväljundit, mille nivood saab eraldi reguleerida. Mõnus ja veenev käes hoida.
Vaid 4,7-tollise ekraaniga telefoni kohta tundub Marshall kobakas, seda enam, et ekraani raam on tänapäeva standardite jaoks üsna lai. Kuid selle riista põhivõlu polegi silmaga nähtav.
Heli
Ja nüüd… [ümise siia juurde oma lemmik-kitarririffi] Marshall on eeskätt ja ainult muusikatelefon. Heli eest hoolitseb Wolfson WM8281 kiip. Kui olete varem kuulnud firmamärgist Wolfson, siis kujutate ette, mida oodata. Ma ei ole nii võimast ja täidlast heli kuulnud ühestki mobiilsest seadmest pärast seda, kui mu viimane Cowoni meediapleier otsad andis. Siinkohal sobib tsiteerida tegelast Pelevini raamatust «Generatsioon P»: «Mulle meeldib, kui elul on suured tissid.» Või legendaarset Spinal Tapi: «This one goes to eleven!»
Miks peab klapiväljund kõva häält tegema, kui kõik teavad, et juba 1980. aastate kassetiwalkmani põlvkonnast alates on noored end liiga valju klapimuusikaga kurdistanud ja Euroopa Liit on välja andnud määruse väljundvõimsuse kohustuslikuks piiramiseks? Aga selle pärast, et ära toita suurema takistusega ja nõudlikumaid kvaliteetklappe ning vältida moonutusi, kui võimendi, hing paelaga kaelas, oma võimete piiril rabeleb. Sellega saab Wolfsoni kiip hiilgavalt hakkama.
Pistsin Marshalli taha järjekorras Denon AH D1001, Superlux HD 668B ja Sony XBR 500 klapid ning kõik tegid märksa paremat häält, kui ilma klapivõimendita arvuti helikaardi või mu standardtelefoni OnePlus One taga. Bass muutus sügavamaks ja täpsemaks (välja arvatud Sony puhul, mis on juba loomu poolest üledimensioneeritud bassimonsterid), vokaalid tõusid esile ja tunduvalt paranes nn kohalolekutunne. Tõehetk saabus siis, kui ühendasin otse järele AKG K501, mis on juba loomu poolest ühed näljased klapid, nende toitmiseks on eraldi lampvõimu vaja. Siin saabus ka Marshalli võimete piir.
/nginx/o/2015/10/02/4548925t1hbb54.jpg)
Telefonil on kaasas oma üsna viisakad in-ear-klapid nimega Marshall Mode. Võrdlesin neid igapäevases kasutuses olevate, odavama hinnaklassi MEElectronics M-Duo (kaks dünaamilist draiverit) klappidega. M-Duo helipilt oli avaram, aga sageduste taasesitamine mõlema puhul täiesti võrdväärne. Võimalik, et Marshalli klapid aja jooksul paranevad – juhul, kui te usute nii väikeste dünaamiliste elementide sissemängimise võimalikkusesse.
/nginx/o/2015/10/02/4548935t1h7ac3.jpg)
Eeltellijad said kaasa Marshall Monitor kõrvapealsed klapid. Minu proovikomplektis neid ei olnud, seega ei oska kommenteerida.
Mõned etteheited klappidele on: ehkki Londoni USB-juhe on kaetud edeva tekstiilkattega, pole seda raatsitud klapikaablite puhul kasutada. Seetõttu kostab käimise ja riiete riivamise heli ebameeldivalt kõrva. «Microphonics» on selle nähtuse nimi. Tänu klapipea kujule ei saa juhtmeid ka üle kõrva sättida, mis aitaks müra vähendada. Kolmenupuline juhtpult on varustatud särgiklambriga, mis natuke olukorda parandab. Kokkuvõttes on tegemist tunduvalt kvaliteetsemate klappidega, kui enamik tipptelefonide tootjaid raatsib oma lipulaevadele kaasa panna.
/nginx/o/2015/10/02/4548933t1h946e.jpg)
Esipaneeli stereokõlarid teevad vaieldamatult kõige valjemat heli (Enter Spinal Tap), mida iial olen mõne telefoni juures kuulnud. Seejuures üsna puhast pealegi, muusikalist naudingut just ei saa, aga tasutakuulamiseks ja mõne video vaatamiseks pole eraldi bluetooth-kõlarit üldiselt vaja. Soovitav on sisse lülitada tarkvaraline bass boost, mis klappide kasutamise puhul lausa kurjast, kuid neid esipaneeli helipilusid tublisti järele aitab.
Tarkvara
Marshall jookseb pea mudimata Lollipop 5.0.2 operatsioonisüsteemil, mis on alati hea märk. Kaasa on pandud vaid mõned muusikarakendused, neist tähelepanuväärseim Equalizer+. See ühendab endas nii muusikamängija kui ekvalaiseri. Viimane töötab nn globaalselt, st mõjutab kõiki helisid, mida telefon kuuldavale toob, sõltumata heli mängivast rakendusest.
/nginx/o/2015/10/02/4548943t1h566f.jpg)
Eelvalikus on tosin seadistatud profiili erinevate muusikastiilide jaoks. Lähemal uurimisel on nad kõik üsna V-kujulised, st disainitud nii, et muusika põneva ja seksikamana tunduks. Kasutaja saab salvestada oma profiile, mina kasutasin seda võimalust selleks, et erinevate klappide vajakajäämisi tasakaalustada. Näiteks Sony XBR bassikuminat õnnestus päris kenasti taltsutada, säilitades sealjuures sügavus ja ulatus.
Equalizer+ kasutajaliides sarnaneb üsnagi näiteks Google’i enda muusikamängijaga pluss mõned trikid. Kena, et suudab mängida ka FLAC-formaati. Testimiseks laadisin telefoni Amy Winehouse’i «Back to Black», Bob Dylani «Tempest», Charles Minguse «Ah Hum», Pink Floydi «Final Cut» ning No-Big-Silence’i «War in Wonderland», kõik CD-plaadilt FLACi ripitud. Detailsemalt ei hakka kuulamismuljeid kirjeldama, sest muidu saaks internetis ruum otsa, kordan vaid, et Marshalli heliline sooritus ületas mu ootusi.
Täiendavalt on võimalik kummagi kõrvaklapiväljundi helinivood eraldi reguleerida, samuti saab DJna käppa proovida ühest väljundist lugusid kuulates ja järjestades ja teisest valmis helirida välisesse võimendisse saata. Eelpaigaldatud on ka muusikategemisrakendus LoopStack ja võimalus pardamikrofonidega oma demosid salvestada. Pisike stuudio muusikaentusiasti taskus.
Häda ja viletsus
Mis muusikasse puutub, oli kõik väga kena. Kõik muud omadused on selle hinna juurest täiesti allapoole arvestust – pisike tuhm ekraan, nõrk protsessor, hädine kaamera. Sellise tehnilise taseme leiame me mõnest Moto G mudelist. Viimane on iseenesest täiesti mõistlik telefon, aga maksab vaid 200 eurot.
Kuidas ma ka ei üritanud Marshalli armastada, pettis ta mu ootusi armutult. Võtsin kõrvuti Marshalli ja OnePlus One’i, tegin mõlemale alglaadimise, avasin Facebooki ja värskendasin voogu (samas wifi-võrgus). Kui OPO reageeris sisuliselt hetkega, siis Marshallil läks tüütu pool sekundit või enamgi aega. Nii ka veebi sirvimise ja muude rakendustega. Igapäevast telefonielu elades koguneb neid sekundeid päeva jooksul nii palju, et aastal 2015 ma selle eest 500 eurot ei maksaks. Ega soovita teilgi.
Kaamera omakorda teeb KOGU AEG AINULT selliseid pilte, mis oleksid nagu pildistatud tossuses rokiklubis pärast viiendat õlut.
/nginx/o/2015/10/02/4548945t1hd9a4.jpg)
Kokkuvõtteks
Välimus ja peoshoidmistunne on muidugi superisane, eriti hästi sobib nahktagi ja halliks pestud lemmikbändi tuurisärgi juurde. Heli samuti, aga ükskõik kui palju ma oma kõrvu ka ei austaks, 500 eurot ma nii niru riistvara eest ei maksa. Aga pange sinna sisse vähemalt Snapdragon 801 kiibistik, viietolline FHD-ekraan, veidigi viisakam kaamera, tõstke hind 700 euroni ja ma hakkan juba mõtlema.
Niširiist, mis muud. Paraku tähendab see ilmselt, et ka tarkvarauuendusi pole eriti loota.
Tehnilised andmed:
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)