/nginx/o/2015/09/02/4446029t1hd86d.jpg)
Netflixi laienemine Euroopas ei vii siinsetelt teletootjatelt vaatajaid ära, kuna reaalajas ja saatekavapõhine meediatarbimine ei näita sugugi vähenemise märke ning vajadus üheaegseks jagatud kogemuseks on eurooplastel sügavalt geenides, kommenteeris Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse esimees Margus Allikmaa striiminguteenuse jõudmist Eestisse.
Netflixi tulekust armastatakse rääkida hirmu- ja õuduslugusid. Arvatakse, et see muudab maailma või vähemalt pöörab segamini televaatamise traditsioonid ja kombed. Vaatame siis pisut lähemalt, millega on tegu ja millisesse konteksti see asetub.
Esmalt meenutan, et meid (avalik-õiguslikke ringhäälinguid ja kõiki asjahuvilisi) on pidevalt irmutatud veebimeedia edulugudega ja on püütud tõestada, et inimesed loobuvad peagi traditsioonilise meedia tarbimisest või loobutakse täielikult saatekavapõhisest meediast.
Veebi- ehk uue meedia apologeedid hõiskasid kolm või enam aastat tagasi, et USA-s on meediatarbimine juba valdavalt kolinud suurelt ekraanilt väikestele ekraanidele ja reaalajas meediatarbimise osakaal on juba väiksem sellest, mis toimub mittelineaarselt interneti erinevatel platvormidel.
Arvati, et sama juhtub ka kohe Euroopas. Mingil põhjusel ei ole seda aga siiani juhtunud ja praegu tundub, et reaalajas ja saatekavapõhine meediatarbimine ei marginaliseeru, hoopis vastupidi, meelelahutus ja sport kolivad järjest suurematele ning ägedamatele ekraanidele - vajadus üheaegseks jagatud kogemuseks on eurooplastel sügavalt geenides.
Meie sotsiaalne kapital osutub ameeriklaste sotsiaalset kapitalist kordi kestvamaks ehk tugevamaks.
Aastaid varem, kui toimus massiline üleminek analoogtelevisioonilt digitaalsele edastusele ja telekanalite arv kasvas kordades, arvati samuti, et see on väga ohtlik vanadele ja traditsioonilistele kanalitele. Mõned julgemad analüütikud arvasid isegi, et avalik-õiguslike ringhäälingute roll hääbub pärast digiajastu saabumist.
Elu tõestas jällegi vastupidist, kõige vähem või peaaegu üldse ei kaotanud oma vaatajaid avalik-õiguslikud meediakanalid ja ka teised traditsioonilised ja tugevad, huvitava ja mitmekesise programmiga telekanalid.
Tõsi, pikas ajaarvestuses kõigi turuosa pisut vähenes ja tasahilju väheneb ka nende inimeste arv, kes kasutavad raadioaparaati või telekat nendele platvormidele spetsiaalselt loodud sisu tarbimiseks, aga seda sisu tarbitakse nüüd lihtsalt teiste seadmetega.
Tahan eelnevaga väita kahte asja: Netflixi tulek ei tähenda vormilises mõttes muud, et lisandub juurde veel üks meediakanal või platvorm, aga turul on ees neid juba sadu. Piltlikult öeldes Foxidele ja Filmzone’idele ja HBO-dele lisandub veel üks filmikanal.
Ja teiseks, need kanalid, mis peale meelelahutuse veel ka muud sisu pakuvad - ja see sisu on hariv, informeeriv, silmaringi avardav, mitmekesine, kasulik jne - ehk põhiliselt siis avalik-õiguslikud kanalid, ei peaks Netflixi tulekust väga paanikasse laskuma. Auditoorium tarbib suurima rõõmuga peale meelelahutuse ka muud sisu.
Siiski ei saa siin olla ka täiesti muretu, tunnistan, et iga huvitava kanali lisandumine võtab meediatarbija ajast tükikese, mille ta muidu oleks mõne ERR-i kanali tarbimiseks kulutanud ja see tähendab lihtsat asja: tuleb pingutada ja omalt poolt samuti huvitavat ja meie puhul ka kasulikku - rõhutan just viimast - programmi pakkuda.
«Kaardimajaga» pole võimalik tulevikus, kui Netflix on turul, vaatajaid ERR-i juurde meelitada. Järelikult tuleb teha oma sari, näiteks «Hundisilma maja» või «Telemaja» või «Ärma talu». Iga sellise pealkirja alla saaks luua väga põneva sarja.
Veelgi ägedam oleks neid sarju toota koos Netflixiga.