/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2009/01/29/124899t1h662f.jpg)
1996. aastal alguse saanud Eesti tiigirhüpe on tänaseks mõistena oma aja ära elanud, kuna hüppega võrreldavad arengud on asendunud igapäevasema ja samas keerulisema arendustegevusega, leiab infotehnoloog ja IT-visionäär Linnar Viik.
Linnar Viik: tiigrihüpe on mõistena oma aja ära elanud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tiigrihüpe mõistena on oma aja ära elanud,» ütles Viik BNSile antud intervjuus. «Minu hinnangul on meil aset leidnud ülesande muutus. Ülesanne, millega me tegeleme ei ole hüppamine, vaid on mõtlemine.»
Viigi sõnul oli Eestis 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses mitmeid hüppeks nimetamist väärivaid infrastruktuuri ja suuremastaabilisi algatusi. «Internetipangandus, side- ja kommunikatsioonituru liberaliseerimine, digitaalallkirja infrastruktuuri loomine, e-maksuamet, elektrooniline isikutunnistus ja nii edasi,» loetles Viik. «Need olid suured hüpped.»
See, mis edasi juhtus, ei olnud Viigi sõnul hüppamine, vaid raskem ja keerukam töö - loodud infrastruktuurile kasutatavate ja kasulike rakenduste loomine. «Ja kasulikkus ei tähenda seda, riigiasutus teeb ise ägedalt infotehnoloogia kasutamiseks tööd, vaid see tähendab, et riigiasutuse suhe ümbritseva keskkonnaga on muutunud tõhusamaks,» selgitas Viik.
See peaks tema sõnul tähendama seda, et riigiasutus ei tohi saata ühtegi kirja, kus ta nõuab mingit informatsiooni, mis tal juba on olemas. «Asutus ei peaks minult küsima, mis on minu lapse nimi, kuna riik juba teab, kes on minu lapsed, mis on nende nimed ja millal nad on sündinud. See on see, mille poole e-riik peab püüdlema,» rääkis Viik.
Viigi sõnul on arendajate ees seisvad ülesanded muutunud keerukamateks, uue rakenduse loomiseks peab kasutama erinevaid juba olemasolevaid infrastuktuure ja komponente ja tellima seda läbi suhteliselt jäiga süsteemi. «Erinevalt maantee riigihankest on IT riigihange tegelikult nagu elusorganismi tellimine. Sa ei saa öelda, et ühendage punkt a punktiga b ning kasutage selleks nii palju killustikku ja asfalti, vaid iga IT rakenduse areng toimub alles arendamise käigus,» nentis Viik.
Viik nõustus, et paljud arendusprojektid, mis on tehud viimase aasta-paari jooksul, ei ole õnnestunud. «Infotehnoloogia kõik rakendused, mis peaksid peegeldama senist haldusprotsessi IT abil ja internetis, on mõttetud ja valdavas enamuses peavadki läbi kukkuma,» leidis Viik.
Iga olemasolevat haldusprotsessi lihtsalt internetti peegeldades tulebki Viigi sõnul välja protsessi mõttetus ja töövõimetus. «Iga infotehnoloogia arendusprojektiga peab asutus esitama endale ka küsimuse, mida oma sisemistes protsessides ja tegevusloogikas saab muuta, et IT abil oleks asutuse töö ja pakutav teenus senisest parem. See on see, millega me ei ole tegelenud.»
Viigi hinnangul tuleks IT-riigihangete korraldust muuta ja liita hankele projekteerimise faas. «Ideaalis oleks tegemist kaheetapilise hankega,» rääkis Viik. Esimesed faasis kaardistataks asutuse vajadused ja leitaks võimalikult efektiivsed tööprotsessid ning teises tellitaks peale konkreetsed IT-lahendused.