/nginx/o/2016/03/17/5167115t1hee10.png)
Maailma suurima mobiilitootja uudistoode paneb paratamatult unustama pikaaegset ilmselget tõsiasja, et selle seadmega sai tõepoolest ka helistada – tele ja phone, kauge ja heli, kõneoperaatorid koos nende ajast ja arust minutitasudega – milleks see kõik aastal 2016, tekib paratamatult mõte.
Tulen paari lausega selle helistamisvajaduse absurdsuse juurde tagasi päris kirjatüki lõpus, aga esmalt mõned mõtted seoses selle seadmega, mis täispikkuses kannab nime Samsung Galaxy S7. Lühidalt sissejuhatuseks tuleb tõdeda, et GS7 muudab oma rakenduste ja lisavidinate armeega ühenduses olemiseks, infoväljas seiklemiseks, hetkede jäädvustamiseks ja jagamiseks, pilvetamiseks, virtuaalses reaalsuses seiklemiseks millekski selliseks, mis muudab selle kõige uskumatult iseenesestmõistetavaks.
Kui ma mõne nädala eest selle seadme tutvustusürituselt lahkusin, siis märkasin end tahtmatult õlgu kehitamas. Vee- ja tolmukindel – selles pole midagi uut. Kumer ekraan või tagakülg – vähemalt aasta vana uudis. Jätkuvalt parim kaamera konkurent Sonylt – OK, väga hea. Uus protsessor, parem aku, rohkem mälu – neid ju lausa nõuti.
Kuskil peab olema midagi veel. Midagi, mis teeb sellest seadmest toote, mille kohta tahaks kolleegi tsiteerides öelda, et kui kujutada ette maailma, milles oleks vaid üks nutitelefon, siis võiks see olla just S7. Asugem otsinguile.
Ütlen kohe ära, et valisin endale testimiseks justnimelt lamedapoolsema ekraaniga mudeli S7, mitte selle edge-versiooni. Mäletan möödunud aastast, et kumer ekraan ja sellega kaasaskäiv 5,5-tolline ekraan olid lihtsalt ebamugavad kasutada ja ma ei taha selle kogemuse kordamisele enam aega kulutada.
Niisiis: ülitäpselt paras ja pöidlaga hallatav 5,1-tolline ning peaaegu lame ekraan. Justnimelt peaaegu – üleminek alumiiniumist metalläärisele on saanud mõõduka portsjoni elegantselt tagasihoidlikku kumerust, täpselt nii vähe ja palju, et lõpptulemusena saavutada igati positiivne tunnetus. Liiatigi, kui see haakub märgatavalt jõulisema kumerusega tagaküljel, mis teeb seadme lihtsalt väga hästi kätte sobituvaks.
Asi on pisidetailides, tihti esimese hooga tabamatutes. Sellelt mõttelt tabasin end hetkel, kui lauale sattusid tagaküljed ees kõrvuti olema kolme eri tootja ja väga erineva hinnaklassiga telefoni. Kõik olid kuidagi väga sarnased, aga midagi pole teha – piisab telefoni nii eest kui tagant kaitsva Gorilla Glass 4 kaanekumeruselt vastu kumavast tagasihoidlikult elegantsest helgist, et kogu tähelepanu ikkagi endale tõmmata. Liiatigi ei pungita ka kaamera enam tagakülje tasapinnalt nii palju välja kui eelmise aasta mudelil.
/nginx/o/2016/03/17/5166969t1h7f76.jpg)
Ainsaks murekohaks rohke klaasi kasutamise puhul on muidugi see, et üsna kiirelt täitub see sõrmejälgedega ja vajab üsna sageli ülekäimist.
Kui korraks esipaneeli juurde tagasi pöörduda, siis on ka siin praktilisuse poolelt kokku korjatud paar teada-tuntud lahendust. Esiteks muidugi juba Ericssoni aegadest pärinev vilkuma hakkav tuluke, kui kõne vastuvõtt maha magatud või mõni jälgitav programm kasutajale midagi märku tahab anda. Teiseks eelkõige vast Nokiale ja Microsoftile omane komme kuvada ekraanil kellaaega, kuupäeva, märguandeid ja aku laetuse taset ka siis, kui ekraan lukustatud.
Mõlemad omadused igapäevaselt vägagi kasulikud, kuna kaotavad vajaduse asjatult ekraani iga natukese aja tagant sisse lülitada, et midagi olulist maha ei magataks. Samsungi enda teatel ei võta need paar helendavat pikslit ka märkimisväärselt akuenergiat, seega on isegi imekspandav, miks jäeti «pimedusse» värskeimad A-seeria keskklassi telefonid. Kui nüüd Samsung avakülje tagasi-nupu loomuomaselt vasakule küljele liigutaks ja esipaneeli tüütu põhiklahvi lihtsalt puutetundlikuks ikooniks muudaks, siis võiks ideaal üsna lähedal olla.
Perfektsusele väga lähedal on aga Samsungile omane Super AMOLED (mitte tavapärane LCD) displei 2560x1440 resolutsioon, mis asjatundjate hinnangul muudab just mustad toonid eriti kvaliteetseks ning ka teised toonid säravad oma täies uhkuses. Selline võimas kogus piksleid suhteliselt väikesel pinnal muudab igasuguse multimeedia, veebilehtede ja fotosse vaatamise lihtsalt lahedaks kogemuseks. Ühtlasi on see eelduseks vägagi tõetruuks virtuaalreaalsuse kogemuseks Gear VR prillide abil.
Kui edasi liikuda külgedele, siis ümbritseb telefoni nüüdisaja uudistoodetele kohaselt metallist ääris. Samsung hoiab paraku ka selle telefoni puhul jäärapäiselt kinni teadmata kust alguse saanud tavast paigutada helinupud seadme vasakule küljele. Sama teevad jätkuvalt veel kaasmaalane LG ja ameeriklaste Apple, kuid valdav osa tootjast kõik välisnupud liigutanud ära paremale küljele mugavalt pöidlaga juhitavaks. Sisselülitamisnupp on samas täpselt õige ja loomuliku koha peal, vastupidiselt näiteks möödunud aasta Sony Z5 mudelitele, kus see on nii alla liikunud, et kasutajatel tuleb oma pöidlad kangeks kangutada.
Kokkuvõttes on GS7 väline ilme minu sügavalt isikliku arvamuse kohaselt luksuslikum, säravam, maitsekam, kasutussõbralikum ja elegantsem kui ühelgi teisel hetkel turul oleval seadmel. Tundub, et läheneme vaikselt teadmisele, mis teeb sellest telefonist midagi eriti väärtuslikku – korealased on võtnud nõuks koguda kokku mobiilide eksistentsi ajaloo praktilisemad, kasulikumad ja ilusamad näited ning need osavalt ühte seadmesse kokku sobitada.
Kuid mingem edasi – kaamera. Pildistamisomaduste puhul näitavad kõik märgid, et jah, tegemist ongi hetkel maailma parima kaameratelefoniga. Sellest on korduvalt räägitud, et megapikslite arv ei ole ainus oluline näitaja piltide kvaliteedi hindamisel ja S7 on selle heaks näiteks.
Megapiksleid on selle põhikaameral tõesti vaid 12, täpselt sama vähe kui iPhone 6S-il, veidi vähem kui Huawei 6P-l (12,3) ja oluliselt vähem kui näiteks Lumia 950-l (20) või Sony mudelitel. Piltide resolutsioon on tipptelefonidele omaselt kõrge 4032x3024, sensori suuruseks on tipulähedane 1/2.6, sama käib 1,4 μm pikslisuuruse, 26-millimeetrise fookuskauguse ja avasuuruse ƒ/1.7 kohta (kasv seniselt f/1.9 tähendab ava suuruse kasvu, mis omakorda muudab kvaliteetseks just vähese valgustatuse tingimustes pildistamise).
Aga aitab neist tüütutest numbritest ja usaldagem asjatundjaid. Kuna telefon on väga uus, siis olen siiani näinud ühte põhjalikumat võrdlust tipptelefonide pildistamisomaduste kohta ning veendunud selle põhjal oma silmaga, et see telefon teeb siseruumides teistest värvirohkemaid, välistingimustes säravamaid, välguga detaile esiletoovamaid ja suurendusega teravamaid fotosid. Tõsi, vaid karvavõrd, ent siiski - võitjaks tuli see nii iPhone 6S-i, Nexus 6P kui Lumia 950 ees. Ühesõnaga näitavad kõik märgid, et pildistamisvõimekus on asi, mis räägib selle telefoni kasuks.
Tegin eile õhtul ka ise kõnnilt ühe hädise pildistamiskatse Tehnopoli hoovis ja tulemus on selline:
/nginx/o/2016/03/17/5167001t1h9172.jpg)
Väheoluline ei ole muidugi aku vastupidavus ning eelmise aasta S6 puhul peeti seda vaata et selle seadme suurimaks puuduseks, seda tunnistasid ka näiteks Eesti mobiilsideoperaatorite juhid, kelle igapäevatelefoniks see seade oli.
Asi on ka selles plaanis selgelt paranenud. Numbriliselt on nüüd uueks mahutavuse näitajaks 3000 mAh – see on eelkäijaga võrreldes 450mAh enam. Minu enda kasutus näitas, et ühe täislaadimisega pidas telefon aktiivse kasutuse juures vastu enam kui poolteist ööpäeva. «Aktiivne» tähendas näiteks pool tundi Waze’i hommikul ja õhtul, tunnike virtuaalreaalsuse prillide kasutamist, lisaks meilid, sotsiaalvõrgustikud, kõned ja paljude funktsioonide testimised.
Üsna loomulikult on telefonil olemas juhtmevaba laadimise ja ka kiirlaadimise funktsionaalsus. Mitte nii loomulik pole see, et Samsung pole nõuks võtnud kasutusele võtta uut USB-C tüüpi porti kiireks laadimiseks ja andmevahetuseks (millel pole lisaks vahet, mispidi seda seadmega ühendada). Sellele on üle läinud näiteks sellised konkurentide lipulaevad nagu Lumia 950, LG G5, Nexus 6p ja ka Eestis aasta telefoniks valitud OnePlus 2. Seega ikka vana hea micro USB.
Üsna tugevaks müügiargumendiks on sel mudelil kindlasti veekindlus. Sellekohaseks näitajaks on number IP69, mis lihtsas keeles väljendatuna tähendab, seda et telefoni võib vabalt uputada pooleks tunniks kuni meetri sügavusesse vette. Rääkimata paduvihmaga kalale minemisest, kergest õhtusest sörgist koerailmaga või telefoni kukkumisest teadagi kuhu.
/nginx/o/2016/03/17/5166965t1hddd4.jpg)
Kõrvale ei saa muidugi jätta telefoni mäluomadusi ning kui kellelegi ei piisa meil saadaolevate telefonide 32 GB mälust, millele Microsoft OneDrive annab tasuta juurde 116 GB ja lisaks Google'i pilveteenused, siis nüüd saab kuni 200 GB ulatuses lisada seadmele mälu ka microSD kaardiga. Peaks piisama ka kõige aktiivsemale pildistajale ja filmijale ning ära mahub ka hea mitu täispikka mängufilmi.
Midagi pole teha, veidi tuleb rääkida ka uuendustest telefoni sees oleva tehnoloogia osas. Leppigem näiteks teadmisega, et operatiivmälu on sellel eelkäijaga võrreldes 1 GB võrra enam ja seda on nüüd kokku 4 GB. Protsessoriks aga Samsungi enda toodetud Exynos 8890, mis on uuenduseks senisele – numbrit 7420 kandnule. Kasutaja jaoks on tuntav erisus eelkõige märgatav just pikkade veebilehtede kerimisel, ekraanimenüü vaadete vahetamisel, äppide käivitamisel ja töötamisel – see kõik on mis iganes teise telefoniga võrreldes tuntavalt sujuvam, jõnksudevabam, kiirem.
Kõigi teiste tehniliste näitajatega oleks mõistlikum tutvuda otse tootja veebilehel.
Uue operatsioonisüsteemi Androis 6.01 suuremate uuendustena tasub ehk välja tuua võimaluse split-view abil ekraanil kahte rakendust korraga kuvada ja kasutada ning kasvanud võimalusi kõikvõimalike seadete muutmiseks, sisse- ja väljalülitamiseks – olgu selleks või «alati sees» lukustuskuva väljalülitamine.
Tööd on selle seadme puhul aga veel kindlasti teha, loomulikult. Näiteks helid, mida seadme allküljel asuv kõlar toodab, ei kannata mingisugust kriitikat. Meenub Hiina 80ndate plastelektroonika. Paraku tuleb tõdeda ka seda, et klaas on raskem kui alumiinium või plast ja see telefon võiks tulevikus veidi kaalust alla võtta. Nagu võiks seda paarisaja euro võrra teha selle hind.
Pole lootustki selle telefoni kõiki omadusi ühe kirjatükiga lahti kirjutada ja kui proovida uuesti sõnastada seda «midagi», mis GS7 nii heaks teeb, siis on see suurepärane kooslus kõigest heast, mis mobiilimaailmas leiutatud on.
Helistamise ajastu lõpp
Kõik märgid näitavad, et kõneminutite ja sõnumite pealt mobiilsideoperaatoritel meilt enam peagi raha kasseerida ei õnnestu. Ärimudelite muutmiseks tuleb valmis olla.
Loomulikult meeldib meile kõigile teiste inimestega distantsilt suhelda - rääkida, kuulata, sõnumeid vahetada, videokõnesid pidada, pilte, videoid ja emotsioone jagada. Pealkirjas viidatuga pidasin silmas tegelikult seda, et ma pole eriline sotsiopaat, vaid selleks kõigeks pakub kasvõi kõnealune seade ja seda toetavad kommunikatsioonitehnoloogiad niivõrd palju muid võimalusi, et SIM-kaardile talletatud mobiilinumbrite vahendatav tasuline suhtlus on lihtsalt kohane ja mõistlik.
Kusjuures, kõik need teised võimalused pakuvad juba praegu üüratult kvaliteetsemaid kommunikatsioonivõimalusi kui hakkiv kõne või vaid tähemärke sisaldav SMS. Mobiilinumbri kui selline omamine on vähemalt minu jaoks muutunud juba praegu täiesti asjatuks nähtuseks ja saan vägagi edukalt hakkama ilma selleta.
Skype, Messenger, Viber, Hangouts, Facebooki grupid jne jne jne – sõnumid, multimeedia jagamine, heli- ja videokõned, üle maailma laiali olevate inimeste vahelised virtuaalkoosolekud, turvalised kanalid pangatelleritega kommunikeerimiseks. Eesti riik ja operaatorid võiks keskenduda ülikvaliteetse, kõikjal kättesaadava, soodsa ja mahupiiranguteta traadita interneti taristu väljaehitamisele, et kommunikatsioonitaristu seda kõike toetaks.
/nginx/o/2016/01/20/4890323t1hba84.jpg)
SIM-kaardid tuleks aga praegusel kujul ettevaatliku liigutusega ajaloo prügikasti heita ja asendada see millegi palju tänapäevasemaga. Küsimus on vaid selles, kuidas ma oma seadmega suudan tõestada, et ma olen ühe või teise operaatori klient ja saada tema pakutava võrgu osaliseks – kindlasti on selleks lihtsamaid ja mugavamaid viise kui füüsiline plasttükk telefonis.
Või kui veelgi laiemalt vaadata, siis miks ei võiks tekkida mingisugune universaalteenus, kuhu on oma õla alla pannud kõik operaatorid. Pean silmas mingisugust ühist juriidilist keha – maksaksin kliendina selle loodavasse ühiskassasse ja las jagavad selle omavahel võrdselt ära. Mulle oleks aga igal ajal ja igas kohas saadaval parima kvaliteediga võrk. Eesti-suuruses riigis kolme eri võrgu rajamine tundub müstilise raiskamisena.
Selge on see, et füüsilised SIM-kaardid kaovad ära hiljemalt järgmise aasta jooksul ning sellelt kaardilt liigub ära ka mobiil-ID.