Microsofti nutitelefonide tootmisele on kiiret lõppu ennustatud juba hetkest, mil oma Lumia seeria tugevdamiseks hangiti mõne tõusva tähe asemel müstiliste miljardite eest hinge vaakuv vanatoi nimega Nokia ja üritati sellele naerugaasi ja pipraplaastritega elu sisse puhuda.
Aga kus sa sellega, Lumia hinguseleminekut ei paista kuskilt ega kuskilt. Seda vaatamata kõige kummalisematele otsustele nii äri, disaini, tehnoloogia kui platvormi osas - rääkimata vankumatult olematust turuosast.
Ja mul on väga hea meel, et Lumiad kord juba maailma loodud on. Majakovskilikult – «…tähendab, neid keegi tõesti vajab ning nimetab neid…». See loob tarbijaile võimaluse eristumiseks. See näitab, et telefone ja nende tarkvara saab teha suurte konkurentide kõrval vägagi teistmoodi ja kohati kindlasti ka paremini. Ja mis peamine – kuidas kujutaksime Microsofti tohutut pilveteenuste, platvormide, VR-lahenduste ja ülipopulaarsete kontoritarkvarade eksistentsi ette ilma tema enda mobiilsete seadmeteta?
Lumia 650 on Microsofti seniste praktikate seeria võrdväärne järeltulija – kogu oma kummalisuses, põikpäisuses, omanäolisuses, aus ja hiilguses ning tegelikult ka headuses.
Omamoodi kummalisi otsuseid võib selle seadme puhul nimetada lausa kolm ja kõik need teenivad selle tootja vana head eesmärki, tarbijate pilt võimalikult kirjuks ajada.
Esmalt on mulle arusaamatu , et kui Microsoft tuli alles aasta lõpus välja mudeliga 950, millel on uus ühendusport USB-C (pole enam vahet, mis pidi juhet seadmesse pista, lisaks ülikiire andmete ja elektrienergia liikumine), siis kõigeks kaks kuud hiljem tuleb välja seade, millel samm taas tagasi astutud ja kasutusel taas micro USB. Et kui pereisal on 950 ja lapsel 650, siis nad mingil juhul sama laadijat kasutada ei saaks?
Aga laadimine laadimiseks, vana ühendusstandardi peale minek tähendab ühtlasi paku valusamat tõsiasja, et Microsoft tuli ise turule seadmega, mis ei ühildu omaenda värske ja suurima uudistootega Display Dock – lahendus, mille külge on võimalik ühendada klaviatuur, kaamera ja telefon ning nii telefoni abil virtuaalkontor endaga pidevalt kaasas kanda.
Ma mõistan täiesti, et Microsofti sooviks on tootevalikus hoida ka odava klassi nutitelefon ja see on tinginud nähtavasti ka asjaolu, et protsessoriks on vaid olematu 1GB operatiivmäluga neljatuumaline 1,3 GHz Snapdragon 212, mis ei suudakski lisakaamerate ja klaviatuuridega hakkama saada. Kuid kaks taganemist suurtest arendusliinidest, mis võinuks kasu selget tuua, on minu hinnangul liiast. Hea veel, et operatsioonisüsteemiks on valitud uusim Windows 10.
Kuigi Windows 10 paistab telefonidega üldiselt väga kenasti läbi saavat ja ei nõua nende kiipidelt sugugi palju, kipub nii nõrk protsessor siiski vähegi keerulisemate rakenduste käivitamisel jänni jääma, pikad pildiread võivad hakata kerimisel hakkima jne. See ei ole sugugi Lumia omapära ja kui panna siia kõrvale näiteks Samsungi sama klassi möödunud aasta A3, siis on Lumia oma jõudluselt vaata et tublimgi. Samas pean just ülinorgu protsessori valikut selle seadme kolmandaks suuremaks puuduseks.
Aga ikkagi, Lumia telefonid on lahendad ja mulle nad meeldivad. Kasvõi selle Metro-stiili pärast, mis avaekraanil rakenduste ikoonid «elavaks» muudab ja mis nende ikoonis suuskuri kerge vaevaga müüta võimaldab. Lisaks «alati sees» ekraanil kuvatav ajamäärus ja viite rakenduste märguannetele. Ka telefoni disain on tegelikult võrreldes tippklassi 950-ga tubli kaasaegsemaks ja kenamaks läinud.
Jutud sellest, et nende jaoks pole piisavalt hädavajalike äppe, on lihtsalt õunafännide kuri laim. Kõik vajalik on tegelikult ju olemas. Outlooki meilirakendus ja kalender on tegelikult maailma parimad ja selles sama tootja seadmes muidugi kohal. Skype, Facebook, Messenger, Instagram, YouTube, Viber, Shazam, Twitter, Taxify, Uber – kõik on olemas. Kohati veidi liiga lohakalt paketeeritud html-iga hübriidrakendused, aga ikkagi. Ainus, mida trendirakendustest ei kohanud, oli Snapchat või selle analoog. Leiab ka ohtralt rakendusi, kus jooksma panna oma lemmikuudiste feedid.
Lumial on jätkuvalt vahetatav aku ja sellest tulenevalt ka imeõhukesest plastist eemaldatav tagakaas. See näeb küll klaasi või metalliga võrreldes veidi odavam välja, kuid kui panna kõrvale näiteks käesoleva aasta Samsungi A5 mudel, millel tagakülg kaetud klaasiga, siis püsib Lumia võrreldes sellega lausa ideaalselt käes ja on koguni 30 grammi kergem ja … ka 200 eurot odavam.
Fotosid teeb see telefon oma 8-megapikslise kaameraga samuti täiesti keskmisi – üsna naturaalsete toonidega rahulikke pilte. Esikaamera on tavapärane 5 megapiksline. Ühenduse pidamiseks on lisaks eelmainitud micro USB-le olemas veel NFC, Bluetooth, Wi-Fi ja 4g.
Ühtlasi on selle alumiiniumraamiga telefoni puhul tegemist Lumia seeria õhema telefoniga, millel paksust vaid 6,9 millimeetrit.
Kokkuvõttes on ligi 200 euro eest vaadeldud isendi puhul telefoni küll ja küll. Samas ei julge nutimaailma üldist fooni vaadates ennustada, et just see seade kõigi oma tugevate ja nõrkade külgedega saab millekski selliseks, mis Lumia telefonide osakaalu kahe protsendi tasemelt veidigi tõsta võiks.