Hiljutine Stephen Hawkingu ja Juri Milneri ühine avaldus missiooni kohta meile lähimasse tähesüsteemi Alpha Centaur on väga põnev ja paneb kindlasti enamiku suuri kosmosevaldkonna tegijad sellel suunal konkreetseid mõtteid mõtlema, ütles TTÜ-Mektory satelliidiprogrammi juht Mart Vihmand.
Esimene küsimus on kindlasti see, kas väljapakutud plaan on üldse reaalne? Tegelikult on iga plaan reaalne, kui selle realiseerimiseks on olemas kõik komponendid. Kui mõningaid olulisi komponente ei ole, peab terve projekt olema nii kaua ootel, kui need tekitatakse või arendatakse.
Samas, kui arendatakse midagi, mida üldse ennem tehtud pole, peab olema valmis ka sellisteks ootamatusteks, millest projekti alguses üldse aimu ei olnud.
Näiteks kui Kelly Johnson oma meeskonnaga 1940-ndatel Lockheed Martini salajases prototüüpimislaboris 3,5-kordse ülehelikiirusega lendavat lennukit SR-71 Blackbird arendas, oli omas ajas tegemist täiesti hullumeelse plaaniga, mille olemasolu ei usutud isegi 1980ndatel, kui lennukid oma teenistusaja juba lõpetanud olid. Lennuki väljatöötamisel selgus aga, et esmalt on vaja välja töötada hoopis tööriistad ja nende komponendid, mis võimaldaksid töödelda uudseid materjale, mida lennuki ehitamise juures kasutada oli vaja. Õnneks juhtusid nad töötama ülimalt maksejõulisele kliendile, kes suutis kõik tee peal tekkivad ootamatused jooksvalt kinni maksta.
Sarnane olukord on tegelikult ka naabertähesüsteemi lendamise missioonil. Kui projekti eestvedaja suudab koondada piisavalt palju rahalise ja tehnoloogilise löögivõimega partnereid, on projektil suured eduvõimalused.
Teine aspekt on ajafaktor. Kui midagi suurt ette võtta, peaks selle ära tegemise missiooni kirjeldusest eesmärgi saavutamiseni mahtuma vähemalt ühe dekaadi sisse, ideaaljuhul isegi 5 - 8 aastale. Kui projekt kujuneb pikemaks, muutuvad tehnilises disainis rakendatavad tehnoloogiad juba niivõrd märkimisväärselt, et projekt satub pidevate sisemiste muudatuste ohvriks, mida võivad selle ajaga hakata ohustama ka muutuv poliitiline maastik ja kindlasti ka uued konkureerivad tehnoloogiad.
Suurimad väljakutsed on kindlasti täpne planeerimine ja projektijuhtimine, rahvusvahelise poliitikast mõjutatud konsortsiumi ja projekti organisatsiooni kokkupanemine ja kooshoidmine.
Tehnilised väljakutsed on alati teisejärgulised. Insenerid on enamasti väga loovad ja võimekad isiksused – kui neile anda ülesanne ja vajalikud ressursid, lahendavad nad selle reeglina kiiremini kui oodatud – olgu selleks superlennuk, superkosmoselaev või midagi muud.
Samuti oleks projektil mõttekas planeerida väiksemaid vaheverstaposte ja arvukalt testlende, et nii tegijatele kui rahastajatele perioodilist kindlustunnet pakkuda – à la Marsini ja tagasi, Jupiterini ja tagasi jne. Küll siis ühel päeval Alfa Centauri ka loogilise jätkuna horisondil on.
Sarnase mõttelaadi ja haardega insenere ja projektijuhte püüame ka meie siin Eestis koos oma partneritega ette valmistada TTÜ-Mektory satelliidiprogrammi raames.
Vene miljardär Juri Milner ja Briti kosmoloog Stephen Hawking teatasid eile uuest kosmosealgatusest saata missioon Maale lähimasse tähesüsteemi Alpha Centauri.
Milner ja Hawking juhivad teadlaste rühma Breakthrough Starshot, mis töötab ambitsioonika uurimisprogrammi kallal eesmärgiga luua ülikompaktsete ja ülikergete kosmoselaevade ehk nanosõidukite laevastik.
Rühma eesmärk on saata maksimaalselt mobiiltelefoni suurused kosmoselaevad Alpha Centaurisse, mis asub Maast 4,37 valgusaasta ehk 25 triljoni miili kaugusel.
Nende hinnangul kuluks tähesüsteemini jõudmiseks 20 aastat 30 000 asemel, mis kuluks sellele tänase kiireima kosmoselaevaga.