Repliik: sõidujagamine on üks suur bluff

Liiklus Tallinnas

FOTO: EERO VABAMÄGI/PM/SCANPIX BALTICS

Tõenäoliselt  on tänaseks kõik asjapuutuvad aru saanud, et mingisugust jagamismajandust selle plaanitud kujul ei ole olemas  - on aga riigi nõrgapoolne katse oskusteta inimestele tööd leida ja paari ettevõtte rahakoti täitmiseks loodud lihtlabane umbluu.

Tuletagem meelde, mis oli jagamismajanduse kroonjuveeliks oleva sõidujagamise algne eesmärk – rutiinselt punktist A punkti B sõitvad inimesed võtavad äpi teel leitavaid hääletajaid peale ja jagavad väikese tasu eest sõiduvahendit. Sellest ideest pole tänaseks paraku midagi alles jäänud. Või kas Koplist lennujaama ja sealt Viimsisse sõit meenutab kellelegi tõesti sõidujagamist?

Kõik selge, mingit sõidujagamist ei eksisteeri, on vaid kontrolli alt väljas taksoteenus. Riik võiks jagamismajanduse loosungi lehvitamise ja seaduste vägisi väänamise katsete asemel lihtsalt tunnistada, et ongi ametid ja töökohad, mida tohivad edaspidi pidada täielikud diletandid, ja selle võimaldamiseks tuleb teatud teenuste kvaliteedi- ja kontrollitase alla lasta.

Globaalne tehnoloogiline areng vajab järjest enam targemat ja kallimat tööjõudu ning midagi pole teha – turule jääbki palju odavat ja oskusteta tööjõudu, millele tuleb kriiside ennetamiseks rakendust leida. Teisalt tehakse nö tühisõite kõikjal tohutult ja teame Tallinna piirkonnaski, et Murastet, kesklinna, Viimsit ja Pääsküla ühendava metroo asemel eelistab Eesti riik, et kulutaksime selle rajamisele kuluva summa ära aastakümneid igal hommikul ja õhtul ummikutes istudes.

Autot oskavad juhtida paljud – laseme sisuliselt igaühe ka inimesi vedama ja vabal ajal lisakopikat teenima. Kellelgi on kodus korralik muruniiduk – las pügab ära kogu küla krundid. Lähen oma pakile järele – saan äpist teada minu kanti suunatud saadetised ja toon ka need ära. Soomlased koostavad trepikodades odavasse Tallinnasse siirdujatele ostusoovide nimekirju kaasa juba aastakümneid. Vabu pindasid oma eluasemel pakutakse samuti rendile aegade algusest. Nagu ka omal ajal kolhoosi traktorit ja naabriga jagatavaid tööriistasid.

Mida rohkem jagatud ja mõistlikult kasutatud ressursse, seda parem meile pikas perspektiivis kõigile.

Asjaolu, et me kõiki neid teenuseid lubama pakkuma ka ebaprofessionaalid, ei pea aga mitte mingil juhul tähendama, et me ei nimeta seetõttu muruniitmist enam muruniitmiseks, pakivedu pakiveoks või viinarallit viinaralliks.

Loomulikult on minul kliendina loomulik soov ja täielik õigus teada, kas mu hambale teeb juureravi rahvusvahelise tippharidusega doktor või külasepp Ivan. Sellest lähtuvalt seab turg loomulikult paika ka hinnad, kehvem teenus lihtsalt maksab vähem. Ka kliendi ootus teenusele on juba ettearvatult teistsugune. Hambaravi jääb aga ikka hambaraviks, nimetagu me seda siis puurijagamiseks või kokkuleppeväljatõmbeks.

Midagi täpselt vastupidist ja – ja minu jaoks seega absurdset - üritavad praegu aga väita mõned Eesti turul tegutsevad ettevõtted. Sain alles eile õhtul ühelt taksoteenust pakkuvalt ettevõtjalt  vastukajaks ühele loole kirja, et osa nende teenusest ei ole pelgalt taksoteenus enam seetõttu, et autodelt on maha monteeritud plafoon, taksomeeter ja printer ning ära peidetud ka avalik hinnakiri. Seetõttu ei kehtivat neile enam ükski taksodele kehtestatud reegel.

Plafoon maha ja taksoeeskirjad enam ei kehti? Kittel seljast ja nägemist meditsiininõuetele? Lasteaia silt seinalt maha ja reeglitest lastehoidudele enam hoolima ei pea? Vanasti nimetati neid kõige labasemateks piraattaksodeks ja nurgaarstideks. Tellimisvahendis pole loomulikult samuti asi, kuna äpi kaudu saab nüüdseks tellida juba kõiki taksosid.

Kui riik nimetab keskmisest lihtsamat äpikest ülimodernseks tehnoloogiliseks superuuenduseks ja pigistab sel ettekäändel silma kinni ühiskonnas kokkulepitud ja siiani ju kehtivate normide osas, siis on selle riigiga meil miskit veidi mäda. Samuti pole me kuulnud ühestki taksojuhist, kes maksuametiga maksude automaatse laekumise nimelt suurelt lubatud koostööd reaalselt tegema oleks asunud.

Kui riik ootab taksoteenust pakkuma kõiki, kel juhiluba taskus, enam-vähem koos püsiv sõiduk tagumiku all ja taust mõrvadest puhas, siis tuleb käituda ausalt ja kõikidele taksodele kehtivaid reegleid leevendada. Laiemalt: kui riik avab teatud teenuste pakkumise ebaprofessionaalidele, siis tuleb selle teenuse kvaliteedinõuded lihtsalt alla lasta, mitte hakata vaeva nägema olematute uute teenuste väljamõtlemisele. Tarbijal peab aga olema ka edaspidi võimalus eelnevalt tuvastada, kas teenust pakub talle diletant või professionaal. Teenus ikka sama.

Tagasi üles