/nginx/o/2023/01/03/15059933t1h4859.jpg)
Jaguar tegi viimaks ära selle, mida turuloogika neilt nõudis. Mudelivalikus on nüüd Jaguari esimene linnadžiip F-Pace, mis jõudis äsja ka Eestisse.
Sõiduproov: Jaguar F-Pace. Saagijahil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alustada tuleks sellest, et Jaguar – brittide autotööstuse au ja uhkus – pidas aastaid kangekaelselt vastu linnadžiibita. Mis siis, et BMW-l ja Mercedesel ja Porschel ja Audil ja kellel kõik veel on linnamaasturid valikus ja müüvad mühinal. Jaguaris võidi arvata, et küllap Land Roveri brändid maasturiturul oma töö teevad. Teevadki, aga turuseaduste vastu ei saa. Tahad ellu jääda – ehita linnadžiip.
Täna võib juba 21. sajandi klassikaks pidada Porsche näidet, kes 2002. aastal tõi välja Cayenne’i, sai küll tõsifännide seas hüüdnimeks «maasturivabrik», kuid kasvatas tootmismahu ellujäämiseks vajalikule tasemele. Heietada filosoofilist mõttelõnga, kas ühel sportauto tootjal ikka sobib teha linnamaasturit, on müüginumbreid vaadates lausa eluohtlik. Kui sa ei müü piisavalt – ja linnamaastur on tõhus müügiartikkel –, terendab lähemas või kaugemas tulevikus rahupaik unustatud brändide kalmistul. Ühel hetkel pidi ka Jaguar hüppama, et õitsvalt linnadžiipide turult ikka oma saak ära tuua.
Et Jaguar valmistub hüppeks, sellest hakati enama kui kuulujutu tasemel rääkima mõne aasta eest. 2013. aasta sügisel näitas Jaguar, et linnadžiibi plaanidel on tõsi taga, ja esitles ideeautot C-X17. Kui jätta kõrvale ideeauto kosmiline sõitjateruum, kus õhulistele ja osalt helendavatele istmetele langes päevavalgus lage katvate ribikardinate vahelt ja keskkonsool meenutas mõnda David Bowie videot, siis on nüüdne F-Pace toonase kontseptiga väliselt päris sarnane. Mõned detailid, nagu äärmuslikult lühike ülend, kitsas ja seetõttu justkui pikaks venitatud aknajoon ning silmi kissitavad tagatuled on C-X17-lt väga väheste muutustega F-Pace’ile üle kolinud.
Jaguari ilmakuulus peadisainer Ian Gallum sai margi esimese maasturi kujustamisel lähtuda Jaguari uuest, kergemast ja jäigemast alumiiniumarhitektuurist. See on kasutusel ka XE ja XF-i juures, kuid F-Pace on neist märgatavalt laiem ja mõistagi kõrgem. Sisse istudes tundub ta kohe päris suur. Esiistmetel on ruumi laialt ja tagapingile mahub lahedalt kaks täiskasvanut. Keskmise istekoha jätaks kõrguva kardaanitunneli tõttu pigem allalastud käetoele ja kohvitopsidele. Tagaistmeid saab alla klappida ka pakiruumist, mille miinimummahuks märgitakse 650 liitrit.
Keskkonsool on samuti näiteks juba XFilt tuttav. Ei midagi uut siin päikese all, aga selline ühtlustamine on juba kord tänapäeva autotööstuse paratamatus. Digitaalseid näidikuid joonistatakse juhile mitmel eri kujul, neist kõige stiilsemalt mõjus teema nimega Minimal, kus mustalt taustalt puudusid ka numbrid. Liikus ainult hõbedane spidomeetri nõel.
Kuidas uustulnuk sõidab? Hästi sõidab. Meie õnneks põhjustavad ka saareriigi teed Tema Majesteedi alamate ridades palju kurtmist, mistõttu ilmutab F-Pace ka meie aastakümneid uuendustest puutumata kõrvalteedel nauditavat enesekindlust. Sujuv vedrustus õõtsutab autot päris mõnuga, aga seejuures ei lähe F-Pace kurvides häirivalt vedelaks. Mida kruusasemaks, mida konarlikumaks, mida kitsamaks muutuvad teed, seda väiksemaks ja kompaktsemaks tundub F-Pace kahanevat. Ideaalne 50 : 50 kaalujaotus aitab kurvides täpsele liikumisele kaasa ja kinnitab, et F-Pace’is on küllalt ainest konkureerimaks näiteks Porsche Macaniga. Maastikulaadses keskkonnas aitavad F-Pace’il toimetada lühike esi- ja tagaülend, 21,3 cm kliirens ning teisteltki Jaguari mudelitelt tuttav aeglustit jäljendav süsteem, mis aitab kehval pinnasel või halbades oludes kohalt võtta. Kuid F-Pace’i «maastik» on ennekõike ikka kehvad teed.
Üldiselt töötab F-Pace’i juures kõik märkamatult. Tagavedu vahetub vajadust mööda nelikveoks, kaheksakäiguline automaatkäigukast toimetab märkamatult ega tekita igapäevasõidul vajadust roolitaguste labade abil sekkuda. Kõik toimub natuke juhist eemalhoituna ja iseenesest ning kui sellega ära harjuda, siis muutub F-Pace iga läbitud kilomeetriga aina sümpaatsemaks.
Jõuallikate valikust võib meie oludes ennustada suurimat tähelepanu 3,0-liitrisele V6 diiselmootorile, mis arendab 300 hj ja koguni 700 Nm muskulaarset pöördemomenti. Piisab mõõdukast vajutusest gaasipedaalile, et F-Pace sööstaks edasi, samas juhti istmesse naelutamata. Minek on sujuv ja toimub justkui muuseas, ent on sedavõrd võimas, et möödasõitudel tuleb tõsiselt vaeva näha, et jääda enam-vähem seadusega etteantud raamidesse. Adaptiivtempomaat väärib eraldi kiitust – lülitub lihtsalt roolilt nupust ja oskab oma tööd hästi. Kui kedagi peaks huvitama üle 80 000 euro maksva «kassi» janu, siis proovisõidu kütusekuluks jäi 7,3 l / 100 km. Ja tegemist polnud rekordiüritusega.
Jaguaril on esimese maasturiga õnnestunud saada kirja mitu vajalikku linnukest. See on suutlik, hästi kujustatud, sõidab meeldivalt ka lääpatallatud teedel, käitub kurvides konkreetselt ja täpselt. Jääb vaid oodata, kui rasvased on Jaguari saagiks langevad müüginumbrid.
F-Pace’i surmasõlm
Koht: Frankfurt. Aeg: september 2015. Eesmärk: läbida F-Pace’iga maailmarekordilise kõrgusega surmasõlm (19,08 meetrit). Kiirus: 82 km/h, teine käik. Piloot: Terry Grant. Ilm: kohutavalt halb, paduvihm. Tehtud: jah. Video: otsisõnad Youtube’i «Terry Grant», «Jaguar F-Pace».
Jaguar F-Pace 30d AWD Portfolio
Mootor: 2293 cm3, V6, diisel, 300 hj, 700 Nm
Sooritus: 0–100 km/h 6,2 s, 241 km/h
Jõuülekanne: 8-käiguline automaatkäigukast, nelikvedu
Kulu: 6,0 l / 100 km, 159 g/km CO2
Kaal: 1884 kg
Hind: al 68 256 eurot, prooviautol 83 040 eurot