:format(webp)/nginx/o/2014/04/21/2975324t1h8797.jpg)
Võti kasvuhoonegaaside kinnipüüdmises võib peituda söögisoodas.
Söögisoodast käsnadega kasvuhoonegaaside vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljude teadlaste ja poliitikute jaoks on kasvuhoonegaaside kinnipüüdmine ja hoiustamine üks olulisemaid võluvitsu kliimamuutuste pidurdamiseks. Nii on aastaid üritatud leida võimalikult efektiivset viisi, kuidas söe, gaasi ja nafta põletamisest õhku paiskuvat süsihappegaasi kinni püüda, enne kui see atmosfääri jõuab ja see siis maha matta.
CO2 kinnipüüdvate jaamade ehitamine on aga kulukas, keerukas ja keskkonnavaenulik ning eelmisel aastal otsustas näiteks Suurbritannia senise tehnoloogia arendamise pooleli jätta. Nüüd otsivadki teadlased uusi materjale, mis aitaks sama tulemuseni jõuda lihtsamalt ja odavamalt.
Californias nähakse võtit ei milleski muus kui söögisoodas. Sooda saladus peitub selle lihtsuses ning keskkonnasõbralikkuses ning projekti eestvedavad teadlased usuvad, et nende lähenemine vähendaks kasvuhoonegaaside «kinnipüüdmise» kulusid ligi 40% võrra, vahendab BBC.
Praeguseks on nad valmis saanud sinised mikrokapslid, mille südamikuks on naatriumkarbonaat ehk pesusooda ning selle ümber süsihappegaasi läbilaskev polümeerkiht.
Neid tillukesed sinised kapslid on asetatud vesilahusesse, et nad kokku ei kleepuks. Idee ongi selles, et kui pesusooda süsihappegaasi ja veega kokku saab, tekib naatriumvesinikkarbonaat ehk söögisooda. Seda hiljem töödeldes saab osakesi taas eraldada.
Lisaks sellele, valmistavad teadlased 3D printeri abil pesusoodast läbi leotatud silikoonkäsnakesi, mida võiks tulevikus kasutada korstnates, et juba sealt kasvuhoonegaasid kinni püüda.
Samas suudetakse praeguse tehnoloogiaga toota umbes kilo kapsleid, mis tähendab, et vähemalt praegu jääb kapslite ja käsnade massidesse jõudmiseni veel palju aega.