Proovisõit: Dacia Lodgy Stepway – soodne tarbevahend moodsale kärgperele

Dacia Lodgy Stepway

FOTO: tootja

Minu järjekorras juba teise proovisõidu katsealuseks osutunud Dacia Lodgy Stepway jättis mulje masinast, milles on ära jäetud kõik üleliigne – tegemist on äärmiselt lihtsa ja odava tarbevahendiga neile, kellel oluline vedada igapäevaselt veidi rohkem inimesi ja kes on selle nimel valmis tegema kompromisse särava disaini  ja luksuse arvelt.

Niisiis on tegemist tavalise seitsmekohalise sõidukiga, milles kaks lisakohta on paigutatud kokkuklapitult pagasiruumi. Just see on tinginud ka auto salongi suure kõrguse, mis omakorda on kasvatanud suureks ka masina kõik külgaknad ja parklas manööverdamise vaateväli on seetõttu suurepärane. Samas pagasit ennast saab  pakiruumis paigutada pigem asju üksteise otsa ladudes, kuna kogu ruumi võtavad loogiliselt lisaistmed.

FOTO: Aivar Pau

Mis mind rooli istudes üllatas, oli see, et kuigi masinal on kõigest 1,5-liitrine ja 107- hobujõuline diiselmootor ning kere võrreldes tavamudeliga kõrgeks ja pikaks venitatud, osutus auto kiirendusvõime oodatust märgatavalt paremaks.  

See oli selle Renault' omanduses oleva Rumeenia autotootja mudeli puhul suurim positiivne üllatus mahukuse ja manööverdamisvõime kõrval. Pean silmas just eelkõige alguskiirendust, ametlik kiirendusnäitaja 0-100km/h on sellel masinal 11,6 sekundi kanti ning tippkiirus 175 km/h.

FOTO: Aivar Pau

Konkreetselt minu käsutuses olnud autol on kuuekäiguline manuaalkäigukast. Ei jäänud häbisse Haabersti ringile siirdudes ega kaugeltki hätta mõnel linnavälisel möödasõidul. Ja ma ei hakka praegu lugejate päid vaevama tehniliste näitajatega, miks see nii oli :)

Auto rool ja vedrustus on timmitud parasjagu jäigaks ning auto kere kõrgust arvestades kurvides alajuhitavuse all eriti ägada ei tulnud. Abiks seejuures kindlasti ka standardvarustuses olevad juhitavuskontroll (ESP) ja veojõukontroll (ASR).

Erinevaid sõidurežiime sellel autol valida ei saa. Ainus, kus tõsiselt hätta jäin, olid Mustamäe uue keskuse parklasse sissekeeramisel olevad kurvid, aga ma ei süüdistaks selles konkreetset mudelit - keegi geenius on need rajad selliselt maha joonistanud, et neid pole vastassuunda kaldumata võimalik läbida ka jalgrattal.

Mugavusvarustust sellel autol tõesti palju pole. Kohati on lausa tunne, et aeg on selle masina puhul mõned aastad seisma jäänud. Kodune, tuttav ja ammu kasutusel olnu tundub kõik olevat. Lihtne masin, saab keskenduda juhtimisele.

Auto võtmekomplektiski ikka vana-hea võti ise koos lukustus sisse-välja klahvidega. Seisupidur peale ikka käsikangist, konditsioneeri temperatuur parajaks keeratavast nupust, pagasiruum lahti korraliku survega vajutust eeldavast nupust.

Nagu ikka, tuleb esimese asjana autosse istudes välja lülitada tobedatest euronõuetest tulenev tülikas start&stopp isekäivitussüsteem, mis mootori fooride taga kütuse säästmise nimel seiskab. Puutetundliku ekraaniga LG toodetud 7-tolline multimeediasüsteem sisaldab samuti vaid kõige tavapärasemaid funktsionaalsusi.

FOTO: Aivar Pau

Kaart ja navigeerimine (eestikeelset hääljuhtimist sellel pole) ning raadio on selle poolt põhiliselt pakutav. Kui mobiil üle Bluetoothi süsteemiga ühendada, siis saab läbi audiosüsteemi roolilt vastu võttes ja lõpetades ka kõnesid pidada. Üks USB-sisend on samuti täiesti olemas – olgu siis multimeedia mahamängimiseks või telefoni laadimiseks.

Tagumised parkimisandurid asuvad sellel masinal samuti hoiatavalt piiksuma, roolitagusel kuvaril vilguvad soovitused käik kõrgemaks või madalamaks vahetada. Standardvarustuses on olemas nii püsikiirusehoidja kui kiirusepiiraja neil, kes pidevalt spidomeetrit jälgida ei tihka.

FOTO: Aivar Pau

Disainiauhinda selle auto loojale on anda muidugi keeruline. Mina ei annaks. See auto lihtsalt ei näe kaasaegne ja ilus välja, ei ole päris «need» jooned, liiga palju on nii välis- kui siseviimistluses odavalt plasti ja RPL-sinine toon peaks selle mudeli puhul olema lihtsalt keelatud. Õnneks on maitsed nii palju erinevad, kui erinevad on inimesed ise.

FOTO: Aivar Pau

Käigukangi ümbritsev plastdetail juhtus olema näiteks nähtus, mis liidestusest lahti oli ja ponnistustele vaatamata lahti loksuma jäigi. Pikema sõidu puhul tundsin tõsist puudust koha järele, kuhu toetada parem küünarnukk – kahe istme vahe on lihtsalt tühi, kõrvaistuja veidi liiga kaugel ning all sügavuses on käigukang koos selle ees kohvitopside pesadega. Samas üsna hea leiutus on paigutada armatuurile üks täiendav kindalaegas, kuhu hea näiteks parkimiskell või päikeseprillid pista.

Kui sisemuses tahapoole liikuda, siis kõigil tagaistmetel kannatab kusjuures tõesti päris hästi istuda kõigi viie puhul, klaustrofoobia tunnet seejuures tekitamata. Masina 4,5-meetrine pikkus on selles osas reisijate mahutamiseks parimal viisil ära kasutatud. Kui siia kõrvale panna tõsiselt odav hind ning väike kütusekulu, siis tervikuna saab selle auto puhul väljakäidava raha eest autot küll ja veel.

FOTO: Aivar Pau

Lapsed, ämmad ja äiad peale, telgid pagasiruumi ja sõit Kauksi randa nädalavahetust veetma võiks alata – umbes sellise tunde jätab see masin kokkuvõttes. Miks mitte ka hea valik tüüpilise Eesti kärgpere kõigi viie lapse peale mõeldes.

Tagasi üles