Riigi infosüsteemi ameti analüütiku Anto Veldre sõnul ei kahtle enam keegi, et tehnoloogia areng muudab oluliselt ühiskonda, kuid andmete jagamisega kaasneb ka suur hulk ohte.
«Teadlikkus ja enese andmete leviku piiramine on enesekaitse esimene kiht. Edevuse laadal võiks hobuseid pigem pidurdada,» tõdes Veldre.
Üha enamate inimeste puhul dikteerib privaatsusnõuded mõni suurem osaline – asutuse või ettevõtte turvaosakond. Kuid mis kõige tähtsam, inimesed ise on läinud suhtlusvõrgustikesse. «Seal on kaubaks inimene ise – tihti annab inimene seal ära rohkem, kui vastu saab,» tõdes Veldre.
Ta ei näe midagi halba ka selles, et tõesti kinni kleepida ka oma nutiseadme kaamera. «Jah, absoluutselt! Väidetavalt on mõnel seadmel komme registreerimise hetkel omanikust salamisi pilti teha. Mikrofoni välja lülitamine on keerulisem, kuid tehtav on seegi,» lisas ta.
Kuid info kogumine meie kohta ei toimu ainult kuskil ameeriklaste Apple’i või hiinlaste Huawei andmekeskustes. Täiesti loomulikult teeb seda sisuliselt iga ettevõte, mille kliendiks me oleme: kohvikust kaubandusketini ja rõivaparandusest kindlustusmaaklerini.
«Enamik Eestis tegutsevaid ettevõtteid on aru saanud, et kliendid on nende jaoks olulised, ja soovitakse neid rohkem tundma õppida. Kuid siiski vähesed panevad kogutavad andmed tööle nii, et tarbijateni jõuaks midagi enamat ja personaalsemat, mis looks teatavat lisaväärtust,» kirjeldas toimuvat näiteks IIZI Kindlustusmaakleri esindaja Maria Plees.
IIZI puhul on selge, et kogutava info eemärk on suunata kliendid võimalikult lihtsalt ja mugavalt sobivate kindlustuspakkumiste juurde. «Meie küsitavad andmed on ennekõike olulised kindlustusseltsidele riskide hindamiseks ja kindlustushuvi välja selgitamiseks,» lisas Plees.