/nginx/o/2016/08/08/5703307t1h49c4.jpg)
Me anname sotsiaalmeedia- ja tehnoloogiaajastul täiesti vabatahtlikult ära üüratul hulgal isiklikke andmeid ja muudame oma elu üleilmseks väljanäituseks. Tänapäeva inimese elu lihtsalt on selline ja privaatsuse tähendus on ajas muutumas enam kui kunagi varem. Kuid esitada võib ka küsimuse, kas me loovutatu eest midagi ka vastu saame?
Facebook ja Snapchat, Google ja Instagram, Tinder ja Skype, Taxify ja Pokemon, Postimees, Delfi ja Twitter, Rimi ja IIZI Kindlustusmaakler – lõputult jätkuv nimekiri mobiililahendustest ja teenustest, mis kõik meie kohta midagi teavad. Mõni rohkem, mõni vähem. Palju olulisem on aga see, kui hästi ja oskuslikult seda meie enda huvides ära kasutada osatakse – olgu või seeläbi, et muidu nii tüütud reklaamid ei tundugi meile enam nii tüütud ja oleks justkui meie huvidest lähtudes loodud.
Kommunikatsiooniagentuuri Idea Havas Media digiturunduse valdkonna juhi Jaanika Kivilo sõnul seisneb oluline erinevus päriselu ja tarkade süsteemidega meist loodud digiidentiteedi vahel selles, et meist luuakse virtuaalne profiil, millel ei pruugi pahatihti olla sisuliselt mingit vastavust sellele, mis andmed on tema kohta dokumentides või kuidas inimene ise end identifitseerib.
Traditsiooniline tarbijaprofiilide jagunemine soo ja vanuserühmade põhjal on selgelt ajalugu. «Uued profiilid on käitumispõhised – see, mida nad tegelikult teevad soost ja vanusest sõltumata. Näiteks pensionärist härrasmehel võib olla vägagi tõsine kokandushuvi,» märkis Kivilo.
Seega: meile pakutakse juba praegu ja tulevikus üha enam tohutust inforägastikust vaid seda osa, mis haakub meie tegelike huvidega. Need on aga välja selgitatud selle põhjal, kuidas me virtuaalmaailmas tegelikult käitume.
Just sellised digiprofiilid igaühest meist ongi väärtuslikeks rakukesteks tohututele rahaveskitele – olgu selleks siis tõesti Google’i üleilmsed bännerisüsteemid või miks mitte ka IBMi loodud Dr Watsoni nimeline lahendus, mis inimeste elukeskkonna põhjal nende tulevikuhaigusi ennustab.
-Inimene kaubaks
Riigi infosüsteemi ameti analüütiku Anto Veldre sõnul ei kahtle enam keegi, et tehnoloogia areng muudab oluliselt ühiskonda, kuid andmete jagamisega kaasneb ka suur hulk ohte.
«Teadlikkus ja enese andmete leviku piiramine on enesekaitse esimene kiht. Edevuse laadal võiks hobuseid pigem pidurdada,» tõdes Veldre.
Üha enamate inimeste puhul dikteerib privaatsusnõuded mõni suurem osaline – asutuse või ettevõtte turvaosakond. Kuid mis kõige tähtsam, inimesed ise on läinud suhtlusvõrgustikesse. «Seal on kaubaks inimene ise – tihti annab inimene seal ära rohkem, kui vastu saab,» tõdes Veldre.
Ta ei näe midagi halba ka selles, et tõesti kinni kleepida ka oma nutiseadme kaamera. «Jah, absoluutselt! Väidetavalt on mõnel seadmel komme registreerimise hetkel omanikust salamisi pilti teha. Mikrofoni välja lülitamine on keerulisem, kuid tehtav on seegi,» lisas ta.
Kuid info kogumine meie kohta ei toimu ainult kuskil ameeriklaste Apple’i või hiinlaste Huawei andmekeskustes. Täiesti loomulikult teeb seda sisuliselt iga ettevõte, mille kliendiks me oleme: kohvikust kaubandusketini ja rõivaparandusest kindlustusmaaklerini.
«Enamik Eestis tegutsevaid ettevõtteid on aru saanud, et kliendid on nende jaoks olulised, ja soovitakse neid rohkem tundma õppida. Kuid siiski vähesed panevad kogutavad andmed tööle nii, et tarbijateni jõuaks midagi enamat ja personaalsemat, mis looks teatavat lisaväärtust,» kirjeldas toimuvat näiteks IIZI Kindlustusmaakleri esindaja Maria Plees.
IIZI puhul on selge, et kogutava info eemärk on suunata kliendid võimalikult lihtsalt ja mugavalt sobivate kindlustuspakkumiste juurde. «Meie küsitavad andmed on ennekõike olulised kindlustusseltsidele riskide hindamiseks ja kindlustushuvi välja selgitamiseks,» lisas Plees.
Näiteks liikluskindlustuse pakkumisi saab sõiduki registreerimismärgi alusel ning reisikindlustuse pakkumiste võrdlemist on oluliselt lihtsustatud ja küsitavat andmete hulka on märkimisväärselt vähendatud. Ning Plees tõi lõpetuseks välja arusaadava ja lihtsa põhjuse info kogumise ja analüüsimise vajalikkuse kohta: mida kvaliteetsem ja väärtuslikum on tarbijatele vastu pakutav sisu, seda rohkem soovitakse sellest ka osa saada ja hinnatakse selle olemasolu.
«Kui reklaam ei kõneta sind ja hakkab segama, siis päeva lõpus ei soovi keegi sellest osa saada. See tekitabki üleüldist pahameelt reklaamide suhtes, tekivad hirmud oma privaatsuse pärast ja mõjub halvasti ka ettevõtte enda kuvandile,» tõdes Plees.
See tõdemus aga toobki kõige selgemalt välja erinevused põlvkondade tarbijakäitumistes. Paberlehes reklaami avaldanud ettevõte ei tea iial, kelle silme ette tema reklaam tegelikult jõuab – tegemist on sisuliselt pimesikumänguga, kus silmad on kinni seotud nii otsijail kui otsitavatel.
-Muutuvad arusaamad
Sellise erinevuse põhjus on aga ikka see vana hea mõiste nimega privaatsus, millest me kõik nii erinevalt aru saame ja mille väärtust erinevalt tõlgendame.
Toomas Mõttus pilveteenuste lahenduste loomisele keskendunud ettevõttest Primend tõlgendas seda mõistet nii: privaatsus on ühiskonnas kokku lepitud õigus anonüümsusele.
«Uue, Facebooki põlvkonna kujutlus privaatsusest saab olema kindlasti erinev praegusest 40+ põlvkonnast. Privaatsuse-teemalise poleemika peamine põhjus on kujutlus objektiivsest absoluutsest privaatsusest. Tegelikult on iga inimese ootused privaatsusele erinevad,» tõdes Mõttus.
Mõttus andis ka ühtlasi hea retsepti oma jagamise üle otsustamisel: teenusepakkujaid valides tuleb hinnata nii nende lubadusi kui omanike ringi.
«Tavaliselt on börsil noteeritud ettevõttel keerulisem oma lubadustest taganeda kui ärimudelit alles leiutaval start-up’il. Kui privaatsuse pärast väga ei muretse ja ülim on ärikasu, tasub uurida uusi teenusepakkujaid. Vähem riskialtidel tasub pigem börsiettevõtete teenuseid eelistada,» arvas Mõttus.
Facebooki puhul on võimalik küsida neilt enda konto arhiivi. Seda saab teha siin: https://www.facebook.com/help/405183566203254
Infot, mida Google inimese kohta teab, saab näha näiteks siit:
Google My Activity näitab päevade kaupa otsinguinfot, Location History asukohapôhist ajalugu
KOMMENTAAR
Oliver Sild, veebiturvalisuse agentuur ESEC
Tänapäeval populaarseks saanud paranoilisus kõikvõimalike massiliselt kasutatavate rakenduste ning teenuste kasutajate vahel on mingil määral ka põhjendatud, kuna on palju juhtumeid, kus tõepoolest kogutakse ja hoitakse või analüüsitakse kasutaja kohta andmeid, mille jaoks otsest nõusolekut pole teenuse kasutaja andnud.
Väga tihti peidetakse sellistes olukordades tegelikud ligipääsuvajadused hästi valitud ning keerulise ametliku jutu taha, mida enamik inimesi kunagi läbi ei loe ning kiirelt nõustumise lahtrisse linnukese panevad.
Mõistlikkuse piiri on väga keeruline leida, kuna eeskuju on näidanud väga suured ettevõtted, kes on seda ka ületanud. Kuna infotehnoloogia ajastu on alles hoo sisse saanud, siis arvan, et sellised olukorrad on vaid abiks sellele, et n-ö mõistlikkuse piir andmete käsitlemisel ja kogumisel tekiks.
Eesti ettevõtteid, kes sellises mahus andmeid koguksid, ei oska ma eraldi välja tuua, kuid kindlasti neid on. Loomulikult ei pruugi nad oma andmeid suurematele ettevõtetele edasi müüa, kuid andmed on väga oluline osa teenuse kvaliteedi määramisel, eriti, mida rohkem inimesi üht kindlat teenust kasutab.
/nginx/o/2015/07/13/4276165t1hdc37.jpg)