Arvamusfestival: Kas robotid võtavad meie töö ja leiva?
Lisatud video!

Vasakult: Tanel Tammet, Siim Sikkut, Hans Lõugas, Riin Aljas, Liis Kängsepp

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Lähikümnendil võtavad robotid osa töökohti tahes-tahtmata, tõenäoliselt toob see osale ühiskonnast kaasa halvema elu. 

Tänasel Paides toimuval arvamusfestivalil püstitasime küsimuse, kas robotid võtavad tulevikus meie töö ja leiva. Lühikene vastus on, et lähtulevikus ja osaliselt küll. Sel meelel olid kõik kolm Postimehe arutelusse kutsutud inimesed: TTÜ võrgutarkvara professor Tanel Tammet, valitsuse infonõunik Siim Sikkut ja tehnoloogiajakirjanik Hans Lõugas. Küll aga rõhutas Tammet, et jutt käib praegu siiski väga konkreetsele tööle keskenduvatest robotitest, kuna erinevaid tegevusi, rääkimata spontaansest isemõtlemises,t on masinatele praegu ikkagi väga keeruline õpetada. Viimased, nii-öelda loomingulise mõtlemisega masinad, on pigem saja aasta tagune tulevik. 

Teisalt tõdesid Sikkut ja Lõugas, et ehkki sõna robot seostub inimestele sageli füüsilise metallolendiga, tähendab tööde automatiseerimine pigem tarkvara: isesõitvate autode puhul ei keera rooli robot, vaid seda teeb sisuliselt arvutikood, ning samuti on lugu paljude teiste ülesannetega. Seda enam, et ehkki robotid hakkavad esmajoones üle võtma pigem lihtsamaid töid nagu postiteenus, tehasetöölised või kassiirid, asendatakse programmidega üha enam ka nii-öelda valgekraede ameteid nagu näiteks raamatupidajad, finantsanalüütikud, veebiajakirjanikud või reisikorraldajad. "Samas peame meeles pidama, et ükski amet ei kao täielikult, pigem asendame masinatega teatud osa sellest tööst, ning inimesele jääb tulevikus väiksem osa, mis tähendab millegi uue välja mõtlemist," selgitas Sikkut. 

Uurides neilt, mida teha aga nende inimestega, kes robotite tõttu oma tööst ilma jäävad, tõid Sikkut ja Lõugas optimistilkuma külje pealt välja, et tehnoloogilise arenguga tuleb teatud töökohti ka alati juurde, sest uued lahendused nõuavad ka haldamist. Pigem on probleem selles, et praegu tööturul olevate inimeste oskused ei lähe nende uute töökohtadel vajaminevate nõudmistega kokku. 

Nii nägid nad lahendust paindlikkuses - nii inimese kui riigi tasandil. Lõugas tõi näite brasiillasest, kes pole olümpiamängude käigus tekkinud rahapuuduse tõttu mitu kuud palka saanud. Mehel ei jäänud muud üle, kui hakata Uberit sõitma, viimast sai ta teha aga seetõttu, et riigis on piisavalt paindlikkust, et sellist jagamismajandusel põhinevat mudelit lubada. Teisalt on vaja paindlikkust ka inimese tasandil, et ta suudaks end piisavalt palju riskima sundida, et uusi ja teistsuguseid töid kaaluda. Nii peaks tuleviku 50-aastased suutma uut eriala õppida mitte vaid kord elu jooksul, vaid pigem kaks kuni kolm korda. 

Seda, missuguseks muutub maailm tulevikuks, millal saavad meist robotite "väikesed sõbrad", millal kaob piir inimeste ja robotite vahel, missugused riigid on töö automatiseerimsiega esirinna ning kas robotite võidukäigu puhul võiks inimesed üldsegi töö tegemise ära lõpetada, vaata allolevast videost. 

Tagasi üles