19. sajandil kõnelesid filosoofid, kuidas tehnika areng muudab inimeste elu lihtsamaks ja me hakkame nautima enneolematut heaolu, mis vabastab inimese kaunite kunstide nautimisele. Nüüd aga keerleb inimene oravana progressi rattas ja tehnika areng ei küsi enam, kas me tahame digiboksi, uut arvutit või autot. Seda, kas kogu mängu juhib inimene või miski muu, küsib Nils Niitra.
Proloog
Lõpetasin Gillette’i udupeente habemeajamisterade kasutamise juba aastate eest, kui neil oli lisaks raseerimistulemust parandavatele membraanikestele ja seebilaadsele tükikesele küljes kolm tera. Praeguseks on teri juba viis ja võib arvata, et mõne aja pärast kümmekond.
Siis õnnestus muretseda klassikaline Gillette’i mehaaniline pardel, kuhu sisse käib vana kooli žilett. Selliseid žilette on veel õnneks praegugi võimalik maapoest osta ja need peavad vastu oluliselt kauem kui membraanikestega varustatud uued ja kallid. Hinnavahe viieteraliste innovatsiooni lipulaevadega on lõppkokkuvõttes mitu korda, et mitte öelda kümneid kordi.
Raseerimine on endiselt nahalähedane ja sisselõiked harvad. Kui ühe poole tera kulub ära, saab kasutada teist poolt. Aga enamik nüüdisaegseid mehi ilmselt ei tea, et habet on võimalik ajada palju odavamalt, sest habemeajamistarvete tootjaid huvitab käive. Kui minusuguseid vana kooli mehi tekiks liiga palju, kaoksid tõenäoliselt müügilt ka lollikindlad pardlid ja žiletiterad.
Autod
Peeter Pihelgase firma müüs 14 aastat Tartus uusi autosid, olgu need siis Nissanid, KIAd või Fiatid. Tema äri läks aga masuajal pankrotti ja sestap on mees vaba rääkima autodest ilma turundusliku uduta. «1990. aastatel oli Nissan omaette etalon hea mootori ja tehnika töökindluse poolest,» räägib Pihelgas. «Samas oli väljanägemine mittemidagiütlev ja pretensioonitu, aga toona piisas ka sellest, et auto on lihtsalt hea.»
1990. aastate lõpus hakkas aga Nissani käsi kehvasti käima ja tootja sattus raskustesse. Siis võttiski võimu ettevõttes Pihelgase sõnul inseneridelt üle Carlos Ghosn, kes hakkas laial rindel kulusid tapma. «Võim läks raamatupidajate ja disainerite kätte,» räägib Pihelgas.
«Tulemused on silmaga näha – kui enne sõitis ilmetu disainiga Almera piltlikult öeldes seni, kui valgus hakkas kere vahelt sisse paistma, siis nüüd hakkasid tulema silmatorkava disainiga masinad.»
Lõppkokkuvõttes ei olnud Nissani muutumises süüdi mitte Nissan ise, vaid tarbijate valik – nemad tahtsid ilusat autot. Uued Nissanid näevad Pihelgase hinnangul küll edevad välja, aga ei eristu paraku töökindluse poolest eriti konkurentidest.
Pihelgase firma autolukksepad nägid aga, kuidas elektrijuhtmete läbilõiked läksid väiksemaks ja pistikupesad kippusid kärssama. «Juhtmete arvelt hoiti kokku võib-olla paarsada grammi vaske, selle asemele pandi aga mingisuguseid mikroskeeme,» ütleb Pihelgas.
«Tarbija jaoks see midagi paremaks ei teinud, küll aga muutus tootmine odavamaks. Selle tulemusena ei ole auto varsti võib-olla enam auto, vaid nagu televiisor, mis käib oma garantiiaja suhteliselt probleemivabalt, ja kui hästi läheb, siis mõnda aega veel.»
Kuuendal-kaheksandal aastal kuhjuvad aga kõikvõimalikud elektroonikaprobleemid ja siis ei ole Pihelgase sõnul enam olulist vahet, kas tegu on luksusklassi masina või Fiatiga.
Pihelgas ütleb, et lõppkokkuvõttes on ostjad ise selliseid muutusi tahtnud. Nad liisivad praegusel ajal auto ehk kolmeks aastaks ja saadavad selle siis järelturule. Teisalt – kui keegi tahab pidada autot muretult oluliselt kauem kui kolm aastat, ei anna progress talle enam sellist võimalust.
«1980. ja 1990. aastatel toodeti ühte automudelit kaheksa-üheksa aastat ja siis tuli uus mudel,» räägib endine autoärimees. «Värskendusi küll tehti, aga keretüüp püsis sama. Praegu on läinud tootjate mudelivahetuse samm aga võib-olla kolmele aastale.» Ka uue mudeli ettevalmistusperiood lüheneb ja sellest tulenevad omakorda kvaliteedihädad.
Arvutid
Arvutitootja Ordi juht Sulev Sisask tunnistab, et temagi jaoks on arvuti käivitamisel häiriv see, et kohe algab mingisuguste programmide uuendamine.
Sisask ei küsi, miks on vaja järjekordset uut tehnoloogilist lahendust. «Küsin pigem, kas seda on minul vaja,» räägib ta. «Loomulik on see, et asjad arenevad ja nüüd tuleb 3D ja arvutusvõimsused kasvavad. Mina küsin, kas mulle on 3D-d vaja, ja ma ei näe seda vajadust.»
Sisask tunnistab, et arvutitootmises käib tõsine võidujooks. «Varem kulus protsessorite põlvkondade vahetumisele rohkem kui aasta, aga tempot määrab tootjate konkurents ja uuendused on viimasel ajal kiiremad.
Oleme tehnoloogiaühiskonnas ja tehnoloogia uuenduslikkus määrab liialt palju – see on turundusargument.»
Apple Macbook oli varem peaasjalikult reklaamifirmade töötajate lelu, nüüd aga on jõudmas selle riistapuu kultus ka laiemasse seltskonda. Kas Maci fenomen seisneb selle uudsuses ja pidevates programmiuuendustes?
Pigem mitte – minu sõprusringkonna Maci-omanikud imetlevad selle masina puhul tegelikult ei midagi muud kui asjaolu, et see arvuti on täna samasugune nagu eile ja homme samasugune nagu täna. Arvuti käivitub kohe ega hakka inimesi igasuguste programmiuuendustega ja turvapaikamistega painama. See lihtsalt töötab.
Digiajakirjanik Henrik Roonemaa on progressi suhtes leebem ja tema usub, et tulevikus lidume me arenguga küll kaasa, aga ei saa sellest enam arugi. «Kasutatava tarkvara nimetuste hulk on minu ja ka paljude teiste jaoks tublisti vähenenud,» väidab ta.
«Kasutan brauserit ja Skype’i ja see ongi pea kõik. See, mis oli minu jaoks vanasti meiliprogramm või Microsoft Office, on nüüd kolinud internetti – tarkvara muutubki internetiteenuseks ja kolib pilve sisse elama.»
Samas ütleb Roonemaa oma kogemustele toetudes, et suurte tootjate sülearvutite kvaliteet on läinud viimastel aastatel ainult kehvemaks.
Kas näiteks uus nutitelefon teeb Roonemaa õnnelikumaks? «See võimaldab mul paremini suhelda oma sõpradega ja planeerida oma aega,» pakub Roonemaa.
«Ma ei pea jooksma ühest linna otsast teise arvuti taha kirju lugema, vaid vaatan neid telefonist. Aga mina olen see nõrk lüli, mina lasen ennast sellel nutitelefonil stressata ja muutun infosõltlaseks.»
Ikkagi, kas progress teeb meid õnnelikumaks? «Õnnega on üldse sellised lood, et kui me reastame maailma riigid SKT järgi, saame ühe tulemuse, aga kui reastame õnneindeksi järgi, saame teise tulemuse,» tunnistab Roonemaa.
«Mina ei tea, mis asi see õnn on – kas see on rahas või pereõnnes või milleski muus, aga me ei saa ka arengus tagasi minna, vaid peame käima muu maailmaga ühte jalga.»
Inimesed suudavad arenguga Roonemaa sõnul kohaneda ja meie aju on teistsugune, kui oli samas vanuses meie isadel või vanaisadel. «Teisalt on internet võimaldanud kolida paljudel inimestel Tallinnast näiteks Muhu saarele ja ajada oma asju seal,» lisab ta.
Koduelektroonika
Experdi tehnikakaupluste audio-video ja IT-ostujuhi Kaarel Kose sõnul on värskeima moeröögatuse LED-telerite näol tegu tavaliste LCD-teleritega, millel on LED-taustvalgustus.
«LED-telerid liiguvad ikka väga suure hooga massidesse,» räägib ta. «See on mingil määral pealesunnitud olukord, sest tootjate tootevalikus on nende LED-telerite osa juba väga suur.»
Kosk soovitab oma poodi tulevatele sõpradele, et ärgu vaadaku, kas tegu on LCD-, LED- või plasmateleriga. «Vaata hoopis seda, milline pilt sulle meeldib,» räägib ta. «LED-lampidega teler on siiski energiasäästlikum ning pilt peaks olema teravam ja kirkam.»
Küsimus on pigem selles, kas inimese pilk seda paremat kirkust ja teravust eristab. «Kui «Aktuaalset kaamerat» vaadata, siis minu silm isiklikult küll erilist vahet ei näe,» möönab Kose.
Kosk teeb nüüd ausa ülestunnistuse, et tema isiklik tehnikavalik on pigem konservatiivne. «Tean natuke ette, mis asjad on peale tulemas, ja sestap on väga raske endale midagi soetada,» räägib ta.
Ei ole ju mõtet täna rutata, kui homme tulevad jälle uued tehnoloogiad. Seega on progress koperdamas iseenda otsa – inimesel kaob isu võistelda maailmameistri ehk tehnika endaga, aga varsti on jooksurada tühi ja kellega maailmameister võistleb?