Päevatoimetaja:
Kaido Einama

Ära sega mind – ehk kuidas tuua oma ellu telefonivabu minuteid?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Hardi Keerutaja
Copy
Vahel tahaks tukastada nii, et ükski piiks ega plärin või värin ei segaks. Õpi oma telefoni tundma!
Vahel tahaks tukastada nii, et ükski piiks ega plärin või värin ei segaks. Õpi oma telefoni tundma! Foto: Unsplash

Telefon on kaasas igalpool. Kasutame seda kõigeks, milleks vähegi võimalik, kirjutab digistiiliblogija Hardi Keerutaja sinu moodi tehnoloogiaportaalis Digitark. Meeldetuletused, suhtlemised sõprade, töökaaslaste, perega, mängud, muusika kuulamine, äratuskell. Funktsionaalsus teeb nutiseadmest pideva kaaslase.

Ka koer võib olla inimese truu sõber, aga kui looma kohta öeldakse, et maandab stressi, siis iPhone’i kohta sellist juttu pole kuulda olnud. Üha kasvava nutisõltuvusega, mis väidetavalt kahandab keskendumisvõimet ja ööune kvaliteeti, muutub ka järjest olulisemaks oskus vajadusel telefon "välja lülitada", soovitab Hardi Keerutaja Digitargas ja õpetab, kuidas seda teha.

Ega meist keegi ju reaalselt telefoni täiesti kinni ei pane. Pigem vastupidi: muutume ärevaks, kui aku ähvardab tühjeneda enne järgmisse laadimiskohta jõudmist. Seega soovitus "lülitage telefon lihtsalt aeg-ajalt välja või jätke koju" kõlab liiga radikaalselt.

Isegi metsa jalutama minnes tahame teada, kui palju neid samme ikkagi tuleb ja peol võib kõlada lugu, mida tahaks shazammida (tuvastada), rääkimata takso tellimisest turvaliselt koju jõudmiseks.

VAJADUS VÕI SÕLTUVUS?

Mul endal on harjumus, mida pole veel näinud kellegi teise puhul: võtan aeg-ajalt kasutusele vana Nokia, millel ainus moodne funktsioon on toimiv mobiili-ID. Päris lahe retro-tunne on toksida sms-e, mis kunagi ei lähe pikkadeks tekstimassiivideks; hoida telefoni käes julgelt, kartmata pillamist; ning laadida üks päev pärast seda, kui akut on jäänud vaid viimane pulk.

Hiljuti teatas Rakvere teater probleemidest publikuga, kes unustab telefoni sisse, täites pimeda saali värinate, piiksude ja helendavate ekraanidega. Ka õpetajatöös on eelduseks kehtestada tunni ajal kõrvaline nutitegevuse keeld.

Ükskõik kas jälgida inimesi autoroolis, punaste fooride taga või ajaloolises vanalinnas jalutamas, ikka näeb alla lastud pead, mis koondab tähelepanu läbi telefoni kuhugi mujale. Ilme on mõltikult tõsine, jättes asjaliku mulje või siis kelmikalt muigav, tihti ka tõre.

Statistika järgi hoiab telefoni voodi kõrval ja sees kümnest inimesest kaheksa, olles valmis isegi keset ööd ärkama ja reageerima, kui vaid vibreeriv seade selleks märku annab.

Ka pereringis viibimise katkestab sagedasti telefonide uurimine. Oled justkui kohal, aga tegelikult ei ole ka.

Loe Digitargast Hardi Keerutaja õpetust, mida teha juhul, kui nutitelefoni tahaks kasutada, aga siiski tekitada ka n-ö kvaliteetaega, mida ei katkestaks pidev märguannete laviin?

Digitark.ee/SAADE räägib tehnoloogiast ja inimestest selle taga – vaata ja mõtle kaasa!

Tagasi üles