/nginx/o/2016/10/03/5914169t1he5bd.jpg)
Miks täiskasvanud ja naised peaksid rohkem arvutimänge mängima? Eks ikka selleks, et ülejäänud tsiviliseeritud maailmale järele jõuda, kirjutab külalisblogija Erki Oras sinu moodi tehnoloogiaportaalis Digitark.
Miks täiskasvanud ja naised peaksid rohkem arvutimänge mängima? Eks ikka selleks, et ülejäänud tsiviliseeritud maailmale järele jõuda, kirjutab külalisblogija Erki Oras sinu moodi tehnoloogiaportaalis Digitark.
Arvutimängud on liiga tõsine asi, et seda vaid laste mureks jätta, kirjutab Erki Oras Digitargas. Kuigi keskmine eestlane peab täiskasvanud arvutimängurit pisut napakaks, siis tegelikkuses, st ülejäänud maailmas on arvutimängurite keskmine vanus 31 eluaastat. Ning alla 18-aastaseid on mängurite hulgas vaid 29%! Naisi aga on mängurite hulgas tervelt 48%.
Seega ei vasta kuvand arvutimängurist kui vanemate keldris pesitsevast vinnilisest ja võidunudsalgulisest noorukist enam ammugi reaalsusele.
Vaata meenutuseks Digitarga saatelõiku aprillis toimunud Mängude ÖÖst:
Mängude Öö Tallinnas 15. oktoobril
Ainult tõelised eesti mehed ja naised kõõritavad seni veel tõrksalt arvutimängude poole, pidades neid mingi kahtlase antisotsiaalse sõltuvuse põhjustajateks. Või vähemalt kasutuks ajaraiskamiseks. Selle asemel veedetakse õhtuid ühiselt televiisori ees erineva ... eehm ... kunstilise tasemega seriaale ja telešõusid arvustades.
Saladuskatte all võin öelda, et see on kõige passiivsem ja vähearendavam meelelahutusvorm maailmas. Ehk on paljud selle loo lugejad juba ka ise sama tõdemuseni jõudnud, aga igatahes on üha rohkem inimesi tüdinud lõputust diivanil või tugitoolis lesimisest ning on otsimas aktiivsemat meelelahutust.
Vähemalt mujalt maailmast on meil selles suhtes vägagi positiivseid näiteid. Nii kasvas aastatel 2012-2013 Ameerika Ühendriikides üle 50-aastaste naissoost arvutimängurite hulk 32%! Antud juhul on ju tegu seebiseriaalide põhilise sihtgrupiga.
Et Eesti aastaring koosneb üheksast kuust kehvast suusailmast, siis on meie kliimavöötmes asjakohane just tubane ajaviide. Nagu seda on näiteks arvutimäng. Ning valik on siin avar.
Kõige madalamal arenguastmel asuvad teatavasti erinevad kaardimängud ja muud sarnased virtuaalsed ninanokkimisajaviited. Mina isiklikult neid arvutimängudeks ei peakski, sest igal korralikul arvutimängul peab olema mingi lugu ning mängus peab toimuma areng.
Solitaire’i tasemel meelelahutus jääb alla isegi telekavaatamisele, kuigi näiteks Microsoft üritab oma n-ö lauamängude komplektile mingit sportlikku lisaväärtust külge haakida. Siiski kõlbavad sellised mängukesed pigem täitma lühikesi ajavahemikke erinevate tegevuste vahel või teinekord sobib pasjanss ka lihtsalt mõtete kogumiseks ja keskendumiseks.
Kuus peamist põhjust, miks mängida:
Digitark.ee/SAADE räägib tehnoloogiast ja inimestest selle taga – vaata ja mõtle kaasa!