Tehnoloogia on viinud diktaatorid ja inimõiguslased täiesti uuele võitlustandrile

Roya Mahboob

FOTO: Mobiilifoto

Interneti ja sotsiaalmeedia levik maailma kõige kinnisematesse ühiskondadesse on loonud täiesti uuel tasandil võitlustandri inimeste põhivabaduse ja tagakiusamise, diktaatorite ja inimõiguslaste, tõe ja võimude ideoloogia vahel.

Inimesed kogu maailmas on saanud hääle, kuid sellega koos on sattunud suure riski osaliseks nende isiklik elu ja vabadus – nii võiks kokku võtta peamise sõnumi, mis kostus eile õhtul  Oslos maailma aktivistide arutelul «Tech for Freedom».

Interneti ja nutitehnoloogia üleilmne levik on olnud tõesti meeletu. Debatil osalenud Norra tehnoloogiainvestor Silvija Seres tõi näitena Myanmari, kus telekomiettevõte Telenor saavutas ainuüksi esimese tegevusaasta jooksul 34-protsendilise turuosa mobiiliside levikul ja viis selle ka kõige ligipääsematutesse mägipiirkondadesse.

Silvija Seres

FOTO: CHRISTIAN T JØRGENSEN / EUP-BERLIN.COM

«Tegemist on riigiga, kus on äärmiselt kehvas seisus taristud, kus on tohutud probleemid inimeste ligipääsuga tervishoiule, haridusele, meediale ja üldisemalt demokraatiale. Nüüd ollakse aga olukorras, kus inimestel pole maanteid, kuid neil on nutitelefonid,» ütles Seres.

Üsna sama seis on Araabia riikidega – sotsiaalmeedia on seal saanud araabia kevade päevilt mainstream'iks.

«Araabia maailma inimesed ei ole kunagi varem olnud nii haritud ja ühtlasi nii ühendatud. Ainuüksi 11.09 järgse aasta jooksul liitus Facebookiga 44 miljonit araablast, Saudi Araabia elanikest 40 protsendil on nüüdseks Twitteri konto,» tõi näiteid araabia kevade üks omaaegseid häälekamaid sotsiaalmeedia-aktiviste ja ühtlasi repressoonide ohvriks langenud Lyad el-Baghdadi.

Pole raske arvata, et mõju, mida tehnoloogia omab sotsiaalsele ja ka inimõigustega seotud arengutele sellistes riikides, on tohtu. Näiteks ainult kahel protsendil Afganistani elanikest on püsiv ligipääs internetile ning seega on sisuliselt kogu ühiskond eemale jäetud nüüdisaegse tehnoloogia abil vahendatavast informatsioonist.

«Võib vaid ette kujutada, mis saab inimestest siis, kui nad sellesse infovälja pääsevad,» märkis Roya Mahboob, Afganistani tuntuim naisettevõtja,  inimõiguste eest võitleja ja maailma 100 mõjukama inimese hulka valitud naine.

Kogu maailm nägi neid muutusi eelmainitud araabia kevade ajal – inimesed tulid online’i ja asusid suhtlema inimestega, keda nad polnud iial varem kohanud, asusid kuulma probleemidest ja ideedest, mille olemasolust neil oma suletud islamistlikus maailmapildis polnud aimugi. Ühtlasi polnud neil õrna aimugi, kuidas käib asjalik, rahulik, argumenteeritud diskussioon ning tagajärjeks oli plahvatus – veelgi suurem polariseerumine, trollimine, vihkamine ja ühtlasi võimude repressioonid.

Lyad el-Baghdadi  kui araabia kevade üks aktiivsemaid sõnavõtjaid Twitteris, pandi mõneks ajaks lihtsalt vangi ja saadeti riigist välja, kuna tema kontol avaldatud mõtted ei järginud ametlikku liini.

«Mis juhtus, oli see, et inimesed nägid: kõige jälgitavama konto omanik sattus probleemidesse – mis saab meist, kui teeme sama. Paljud läksid täielikult offline’i, paljud muutsid oma avaldatud mõtted süütuteks. Ühe väga tuntud konto ründamisega võeti tegelikult maha kogu julge avalik arvamus,» tõdes el-Baghdadi.

Seega on uute tehnoloogiate leviku kõrval veelgi olulisem on aga see, kuidas avanenud võimalusi rakendatakse – kuidas «problemaatilised» valitsused uusi võimalusi ära kasutavad. On äärmiselt keeruline leida turvalist tasakaalu inimeste avatuse ja turvalisuse vahel  olukorras, kus koguni 36 protsenti maailma elanikest, ehk 2,6 miljardit inimest elab praegu diktaatorite juhitud riikides.

«Internetist saanud ühelt poolt vahend oma õiguste eest võitlemiseks, kuid samal ajal töövahendiks võimude käes inimeste hirmutamiseks. Ainus võimalus sellisest olukorrast välja tulemiseks on luua nii suure ulatusega ja toetajatega sotsiaalmeedialiikumised, mis oleksid piisavalt tugevad olemaks kaitsekihiks võimude eest,» sõnas el-Baghdadi.

Nii tema kui Mahboob täheldasid, et üha suurem probleem on tänapäeval otsese tagakiusamise kõrval saamas ka trend, et mõjule ei pääse tõde, vaid sõnumi kuulutaja hääle tugevus.

Ilmekaks näiteks on Venemaa oma valitsuse palgal olevat sotsiaalmeediaaktivistidega, kelle ülesandeks on toota justkui võimudele avalikkuse survet, mida tegelikult ei eksisteeri. Samamoodi on lood Afganistanis: inimesi ei survestata ega kontrollita, küll aga uputatakse meediakanalid üle valitsuse propagandaga.

«Luuakse nii paksud suitsupilved, et keegi ei saa enam aru, milline on tegelik tõde. Ja kui on loodud selline olukord, saab võidu see, kelle käes on kõige valjem mikrofon. Pole kahtlust – see on valitsuse käes,» ütles el-Baghdadi.

Seega on üha suuremat rolli mängimas sotsiaalmeediakeskkondade enda roll ja vastutustundlikkus ning järjest kasvava trendina ka start-up-ettevõtete roll kohalike aktivistide abistamisel.

«Möödas peaksid olema ajad, mil start-up-ettevõtted ja sotsiaalmeediakeskkonnad mõtlesid vaid kasumi teenimisele. See ei tööta enam, aeg on hakata vastu andma, näidata üles oma vastutustunnet ja aidata lahendada ühiskonnas valitsevaid probleeme. Nende tarbijateks on inimesed ja kui nad ei mõtle oma inimestele, ei saa nad pikas perspektiivis kaua eksisteerida,» ütles Roya Mahboob.

Inimõiguste eest võitlejad ei saa endi sõnul loota näiteks lääneriikide valitsustele, kuna neid takistavad majanduslikud ja julgeolekualane sõltuvus sellistest riikidest. ÜRO inimõiguste nõukogu veavad aga sellised diktatuurid nagu Saudi Araabia, Hiina, Venemaa, Kuuba, Etioopia ja Venetsueela. Seetõttu on ise asutud looma suuri sotsiaalmeedialiikumisi nagu näiteks el-Baghdadi asutatud Civita või Mahboobi Digital Citizen Fund

Tagasi üles