Marsil ebaõnnestunult maandunud uurimisaluse raudvara näib olevat töötanud täiuslikult, vea põhjustasid hoopiski arvutisüsteemi antud valed käsud.
Marsile kukkunud Schiaparellile sai saatuslikuks viga arvutisüsteemis
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
27. oktoober 2016, 11:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud nädalal toimunud Euroopa Kosmoseagentuuri ESA maanduri Schiaparelli Marsile kukkumine oli kahtlemata tugev löök Euroopa kosmoseteadlaste moraalile. Aparaat, mille eesmärk oli katsetada tulevaste missioonide ja ka planeeritava mehitatud kosmoselaeva maandumise jaoks olulisi maandumistehnoloogiaid, kaotas mõni minut enne punase planeedi pinnale jõudmist ootamatult side kontrollikeskusega ja kadus, vahendab Nature.
Kulus mõni päev, enne kui NASA satelliidid leidsid koha, kuhu pea 600 kilogrammi kaalunud maandur lõpuks kukkus ja kaamerasilma tabatud pilt ei jäta kuigi palju ruumi kahtlemiseks – veel kütust täis paakidega Schiaparelli pidi kokkupõrkel punase planeediga plahvatuses hävima.
Schiaparelli maandumispaika enne ja pärast tema kivisele pinnale lendamist saab näha kahe NASA pildi võrdluses:
Nüüd peavad ESA teadlased seda valusa mälestusena mällu sööbinud päeva järjest läbi mängima, et teha kindlaks, mis ikkagi juhtus.
Mars on ESA-le ajalooliselt keeruline planeet, kuna ka agentuuri seni ainus katse sinna maandurit saata ebaõnnestus. Erinevalt 2003. aasta Beagle’i missioonist jõudis Schiaparelli aga enne hävimist saata tagasi piisava koguse andmeid, mille põhjal saab hinnata tema edutuse tagamaid. Esialgsete analüüsitulemuste kohaselt toimis kõik tegelikult justkui täiuslikult – maanduri aeglustusmehhanismid suutsid atmosfääri sisenedes hoogu maha tõmmata ja ka langevari avanes probleemideta.
Probleemid ilmnesid 6 minutit kestma pidanud langemise viienda minuti 41. sekundil, kui maanduri ärapõlemise vastu kaitsev kuumakilp ja langevari enneaegu eraldusid. Seejärel lülitusid sisse aeglustamise peamised tööriistad – liikumisega vastassuunas jugavoolusid tootvad retromootorid. Plaanide järgi pidid need töötama 30 sekundit, kuni jõudmiseni mõne meetri kõrgusele Marsi pinnast. Millegipärast lülitasid need end välja aga juba kolme sekundi möödudes.
Tõenäoselt oli selle põhjuseks viga arvutisüsteemis, mis arvas, et Schiaparelli on juba maandunud, ja andis käsu mootorid välja lülitada. Maale jõudnud andmete järgi jõudis ta nüüd juba taas kiirenevas lennus hakata isegi oma teadusinstrumente sisse lülitama.
Tõenäoselt jõudis Schiaparelli läbida vabalangemises kaks kuni neli kilomeetrit ja langes Marsi kivisele pinnale kiirusega 300 kilomeetrit tunnis.
Teadlaste hinnangul pidi viga olema tarkvara ja sensorite vahelises kommunikatsioonis – arvuti tõlgendas sensoritest tulevaid signaale valesti.
Kui viga oli tõesti arvutisüsteemis, siis on see kosmoseagentuurile tegelikult hea uudis, kuna tarkvara parandamine on märksa kergem, kui maandumisega seotud seadmete muutmine. Tehnoloogia näib aga olevat töötanud täiuslikult, mis tähendab, et sama tehnoloogiat saab tõenäoselt kasutada ka ExoMarsi järgmisel etapil, mil planeedile kavatsetakse elu otsima saata kulgur koos mitmemeetrise puuriga.