Maailma kiireima lennuga loom lükati troonilt. Kellele kuulub uus kiirusrekord?

Brasiilia kurdmokk

FOTO: MPI Ornitoloogia

Värske uuring lükkab troonilt senised kiiruserekordi omanikud piiritajad. Esikoha pjedestaalil võtab nüüd hoopiski nahkhiir, Brasiilias elav brasiilia kurdmokk.

Kuna mitmete lennutehniliste lahenduste poolest on linnud jätkuvalt maailma kõige paremad lendajad, on väikese kurdmoka heidetud kinnas võrdlemisi ootamatu. Oma lendamisele spetsialiseerunud keha- ja tiivakujudega suudavad linnud seisust lendu tõusta ja saavutada lennus kuni 110 kilomeetriseid tunnikiirusi. See kõik teeb nad loomariigis unikaalseks. Seevastu nahkhiiri peetakse üldiselt vähem aerodünaamilisteks ja aeglasteks lendajateks.

Aerodünaamika seaduste tõttu suudavad pikkade ja kitsaste tiibadega loomad lühikeste ja laiade tiibadega kaaslastest oluliselt kiiremini lennata. Reeglipära katsetamiseks valisidki Berliinis asuva Max Plancki Instituudi teadlased uurimisloomaks brasiilia kurdmoka (Tadarida brasiliensis). Lennukatsetel saavutatav kiirus üllatas ka teadlasi ennast.

«Me ei suutnud alguses oma tulemusi uskuda, aga need olid õiged. Teatud aegadel suutsid emased nahkhiired, kes kaaluvad ise vaid 11 või 12 grammi, lennata kiiremini kui 160 kilomeetrit tunnis. See on horisontaalse lennu uus kiiruserekord,» ütles uuringus osalenud Kamran Safi Max Plancki Instituudi ornitoloogia osakonnast.

Kiiruse mõõtmiseks liimiti nahkhiirte selgadele pisikesed, vaid pool grammi kaaluvad raadiosaatjad, mis saatsid pidevalt lühikesi signaale, mille püüdis kinni väikelennuki pardal asuv vastuvõtja. Seejuures pidi lennuki piloot tegema tõelist vigurlendu, et kiiresti liikuvate loomadega kiirust hoida. Et välistada kõrvalised faktorid nagu näiteks tuule tõuke mõju lennukiirusele, arvestati lennukiiruse arvutamisel ka lähedal asuva ilmajaama andmetega. Iga isendit sai uurida vaid lühiajaliselt, kuna raadiosaatjad püsisid nende selgadel vaid kaks kuni viis päeva, pärast mida koorus liim lahti ja loomad said ilma lisaraskuseta edasi lennata.

Uuring ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.

Tagasi üles