Proovisõit - Opel Astra Sports Tourer

Foto: Autonet.ee.

Läinud aasta sügisel valiti Eesti Aasta Autoks mäletatavasti luukpära Opel Astra. Mõistagi pole sellise au osaliseks lihtsalt niisama võimalik saada – auto peab olema tasemel pea kõikidest vaatevinklitest lähtudes, kirjutab Autonet.ee.

Kui nüüd on turule jõudnud universaalkerega Astra - või nagu seda tänapäeval nimetatakse - Sports Tourer, võiks ju häid omadusi samavõrra selleltki eeldada.

Läinud nädalal pakuti uut universaali Riias ja selle lähedal päris karmides talvetingimustes proovisõita.

Üritus ise korraldati selliselt, et testimise võimalust oli nii tavateedel kui libedal ringrajal, ehk libedasõidu koolitust otse reaalsest elust.

Kui nüüd päris aus olla, siis ega ükski kirjeldamine ei suuda proovisõidul kogetut adekvaatselt edasi anda, seetõttu võtkem ekraanilolevat kirjutist kui isuäratajat neile, kes kõnealuse auto vastu üldse huvi tunnevad. Etteruttavalt võib öelda, et selles autos on mida avastada.

Kirjeldamaks uue Astra Sports Toureri sõiduomadusi tuleb alustada sellest, et juhil on valida kolme erineva seade vahel: tavaline, Tour ja Sport.

Auto isekohalduv vedrustus valib esimesel puhul kõige optimaalsemad häälestused, teisel mugavamad ning kolmandal dünaamilisemad. Viimasel puhul värvuvad kellade taustad agressiivselt punaseks, mis omakorda lisab vastavat «feelingut».

Tõsi on muidugi see, et Astra universaali puhul pole tegu teab mis ringraja autoga, seega ülemäära palju Sport-režiimilt eeldada ka ei maksa.

Kuid vedrustus tundus jäigem, gaasipedaal äkilisem ning rool raskem. Tour seevastu laseb auto maale lähemale ning võimaldab mugavamat, samas ökonoomsemat pikemat kulgemist.

Jäine ringrada aga pole paraku üldsegi see koht, kus sellest autost mingit naudingut saada võiks.

Küsimus pole mitte juhitavuses või sõiduomaduses, vaid pigem kaasaegse tehnoloogia spetsialiseerumises – näiteks on käsipidur asendatud nupust juhitava elektroonilise variandiga, mida kurvis külje ettesaamiseks kuidagi kasutada ei kõlba, seda enam, et juba väiksel kiirusel see lihtsalt ei rakendugi enam, väljalülitatud veojõukontroll aga jätkab, küll vähemal määral aga siiski, oma mõju avaldamist.

Lõpptulemusena polnudki vahet, kas sõita ilma veojõukontrollita või seda kasutades. Mõistagi tehakse seda kõike ju tavakasutaja turvalisuse huvides, kelle tõenäosus võistlusrajale sattumiseks on üsna olematu.

Samas aga vähendab parem turvalisus kasvõi näiteks kindlustuse maksumust, mis ülalpidamiskulusid silmas pidades on juba tähtis. Kui aga eeldada, et ajalugu kordub ning eeloleval sügisel Astra universaalina taas Aasta Auto nominentide sekka arvatakse, siis ehk õnnestub seda ka kuival asfaldil proovile panna.

Samas tuleb tunnistada, et liigne prigisemine on samuti üsna kohatu, sest sõit jääl on omaette kunst, mis nii teinekordki eeldab tavaliste juhtimisvõtete täielikku ignoreerimist, seega teatava kogemuse sai sealtki.

Tunnistan samuti, et ükski autodest ei sõitnud valli, ei jäänud kinni ning ei juhtunud muid ekstreemsusi. Ka see ütleb juba üht kui teist.

Järelikult kvalifitseerub Astra Sports Tourer tavaolukordades igal juhul nende sõiduriistade sekka, mille rooli võib ilma eriettevalmistuseta istuda, ehk mille käitumine on etteprognoositav – kui mahutada oma sõidustiil tänapäeva maailmas kehtivate füüsikareeglite raamidesse, siis ilma kõrvaliste mõjude ilmnemiseta on sihtpunkti jõudmine ikka ülimalt tõenäoline.

Uue Astra universaali kujustusstiil kordab nii Insignialt kui luukpäralt nähtut. Teisisõnu – tegu on üsna pilkupüüdva neljarattalisega. Riia vanalinnas seisnud Astrate rivi pani pead pöörama vaat et iga mööduja.

Paraku on selline efektne välimus omajagu petlik, muidugi lisab küljelt vaadates taha üles kitsamaks muutuv aknaliin omajagu agressiivsust ning mis seal salata, auto näeb tõepoolest hea välja.

Kuid kui pistame tagumisele istmele mõne turvatoolis väikelapse, siis küljele ta praktiliselt muud peale puudelatvade nägema ei ulatu.

Samas tuleb kiita auto üldist harmooniat, sest väljast vaadates paistab see suuremana kui tegelikult on. Siinkohal oleks paslik visata korra pilk tehniliste andmete tabelile, mis ütleb auto pikkuseks olema 4698, laiuseks 1814, kõrguseks 1535 ja teljevaheks 2685 millimeetrit.

Esimesed istmed liiguvad sedavõrd taha, et ka kõige pikematel inimestel ei tohik mugava sõiduasendi leidmisega probleeme tekkida. Iseasi, kas siis keegi ka taha ennast ära mahutada suudab. Istmed on korraliku küljetoega ja mugavad.

Uudse vidinana pakutakse Astra Sports Tourerile lisavarustusena rooliratta soojendust – kahtlemata igaüks meist, kes viimase pooleteise nädala jooksul on pidanud rooli istuma kiljuks vaimustusest sellise ekstra üle.

Huvitaval kombel ei rõhuta ei Opeli pressiteated ega räägitud ka presentatsioonil Sports Toureri pereauto funktsioonist. Pigem panustati masina universaalsusele – tööpäevadel asjaajamistele ja nädalalõppudel puhkustele.

Kindlasti annab vähemalt osalise põhjenduse selliseks lähenemiseks tagaistmete FlexFold süsteem, mis võimaldab pagasiruumist nuppu tõmmates tagumiste istmete seljatoed alla lasta.

Ruum ise on seal päris avar – minimaalseimalgi juhul võib sinna paigutada 500 liitri jagu erinevat nänni, maksimaalselt aga lausa 1550.

Kõige pikemad esemed, mis veel ära mahuvad võivad olla kuni 1835 millimeetrit pikad. Istmed ise käivad alla proportsioonis 60:40, kuid põrandaga päris siledat pinda ei moodusta. Pagasiruumi luugi allatõmbamiseks on käepidemed mõlemal pool ukse allosas. Pisiasi küll, kuid mugav.

Astra Sports Tourer pakub nagu tippklassi masinadki «kahepuutelist» pakiruumikatet. Väiksemate esemete peale- ja mahalaadimiseks saab Easy Access Coveriks nimetatava katte üles tõmbamisega eest ära nihutada.

Suuremate pakkide puhul saab katte ühe käeliigutusega täielikult kassetti tagasi kerida. Kui katet ei ole üldse vaja, saab selle kergesti eemaldada ja pakiruumi põrandas olevasse laekasse hoiule panna.

Mainimata ei saa jätta ka võrkudest ja jaoturitest koosnevat Opeli kohandatavat panipaigasüsteemi FlexOrganizer, mis võimaldavad sõiduki pakiruumi hetke vajadustele ümber kohandada.

Järgmisel aastal jõuab turule ka Opeli innovatiivse integreeritud jalgrattahoidiku FlexFix uuendatud variant. Kokkuvõtvalt – Sports Tourer on justkui loodud kõikvõimaliku erineva pagasiga ümberkäimiseks.

Muudest vidinatest võiks ära mainida Opeli AFL kohanduvad esituled, millele on kuni 9 erinevat valgustusrežiimi, mis ise teeoludest olenevalt vahetuvad. Ning muidugi ka liiklusmärke äratundev Opel Eye.

Astra Sports Toureri jõuallikate valikus on neli diislit, viis bensiinimootorit ja üks LPG mootor, mis pakuvad võimsust vahemikus 95 kuni 180 hobujõudu.

Käigukastidest pakutakse viie- ja kuuekäigulisi manuaale ning kuueastmelist automaati. Seega võimaluste arsenal on lai ning igaüks võiks endale meelepärase variandi leida.

Üldiselt teemat kokkuvõttes võib julgelt ära mainida, et Opel on siingi teinud ära tõhusa töö ning saanud maha väga korraliku autoga, mida sarnase ostuplaani korral tasub kindlasti proovimas käia.