Ekspert: Eesti pole IT-talentidele tõotatud maa

Paavo Pauklini kinnitusel peaks Eesti võtma sihiks saada allhankemaast peatöövõtjaks. Foto: Erakogu

Eestis on puudu mitu tuhat IT-töötajat ja siia ei kipu emigreeruma ka välismaa spetsialistid – me pole vaatamata riigijuhtide ilukõnedes lubatutele nende jaoks ikka veel tõotatud maa. Tagajärjeks on reaalne oht meie majanduskasvule ja arendustaseme langus, mille päästab nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis vaid allhangete tellimine välismaalt, leiab tehnoloogiaekspert ja tööjõuvahendaja Paavo Pauklin.

Tänapäeval on raske ette kujutada Eesti ettevõtet, kus ei vajataks vähemal või suuremal määral veebi- või IT-teenuseid. Millised on reaalsed valikud – kas palgata n-ö patsiga poisid või asuda guugeldama?

Ettevõtetel on alati võimalik otsustada, kas tasub kokku panna oma meeskond või teenus sisse osta. Viimase puhul omakorda, kas proovida teha seda koduriigist või väljastpoolt.

Eestis on see kindlasti võimalik, aga... Heal juhul võtab veidikegi suurema meeskonna komplekteerimine vähemalt pool aastat. Veelgi raskem on see siis, kui vaja on spetsiifiliste erialaoskustega inimesi. Eeliseks on küll eestikeelne kommunikatsioon, samas on meeskonna komplekteerimise aja kõrval kahtlemata piiratum kompetentside ja kasutatavate tehnoloogiate hulk.

Sellise põua põhjus väga lihtne: Eestis oleks praegu kohe tööd pakkuda mõnele tuhandele IT-inimesele. Olukord pole sugugi parem ka naabrite juures: Helsingis on see näitaja veelgi suurem – 10 000 töötajat, kuna endiste Nokia töötajate profiil lihtsalt ei sobi. Stockholmis on turu nõudluse ja pakkumise käärid veelgi suuremad. Kogu meie lähipiirkond ägab laia profiiliga IT-meeskondade puuduse käes.

Teame, et Eestisse on rajanud oma arenduskeskuse mitmed suurettevõtted. Lisaks armastavad oma marketingiüksuseid välismaale viivad start-up’id arendajad ikkagi siia jätta. Mis on siis tekitanud niivõrd suure tehniliste oskustega kohaliku tööjõu puuduse, mis takistab meid neist toimivaid meeskondi kokku panemast?

Meeskondi on keerulisem kokku panna ainuüksi seetõttu, et inimesi on vähe. Seega on ka valikut vähem – nii üldarvu kui kompetentside poolest. Teiseks ei suuda me toota piisavalt arendajaid, vähese rahvaarvu kõrval pole IT-erialad ka eriti populaarsed.

Ma ise tegelen näiteks aktiivselt tööjõu vahendamisega Poolast, kus elab 38 miljonit inimest. Kui elanike arvu vahe on Eestiga peaaegu 25-kordne, siis IT-valdkonna lõpetajate arv on sada korda erinev – tehnoloogiaerialad on palju populaarsemad ja igal aastal lõpetab sel alal seal 35 000 – 50 000 üliõpilast. Selle põhjal on võimalik meiega võrreldes oluliselt lihtsamalt arendustööjõudu palgata ja meeskondi kokku panna. Kui rääkida hinnast, siis Eestis on arendaja keskmine tunnihind 50–60 eurot, Poolas näiteks 35 eurot.

Rahvast pole ja juurde ei tule, arendajaid toota ei suuda – mis on selle kõige tagajärjed?

Kui meeskondi ei ole võimalik enda juures komplekteerida ja riigisiseselt mõistliku ajaga teenust sisse osta, siis on nähtus juba majanduskasvu pidurdav. IT on küll kõrgete palkade tõttu kallis, aga ikkagi majandust edasi viiv jõud. Kui meil on 3000 inimest puudu, siis pärsib see selgelt arengut. Projektid ootavad, venivad.

Kui arendajaid on vähe, lähevad hinnad loogiliselt üles – nõudlus on suurem kui pakkumine. Tagajärjeks on see, et ettevõtted ei suuda enam teha investeeringuid, mis nende äri arendaksid.

Aga on veel üks oluline varjukülg: Eestit ähvardab väga selgelt Põhjamaade trend, kus arendajate vähesus tekitab programmeerijates tunde, et konkurentsi ei ole – teist meest ukse taga ei paista. See omakorda hakkab mõjutama negatiivselt inimeste enda arengut, soovi kogu aeg end täiendada. Tal on töökoht niikuinii olemas ning ta leiab igal juhul järgmises ettevõttes töö.

Eesti ettevõtted on juba kurtnud, et kuna tööjõupuudus on nii suur, siis vähimagi probleemi tekkimisel otsitakse tööd mujal. Alati võetakse ta kuskil vastu. See kõik hakkab pikapeale mõjutama ka IT-kvaliteeti.

Küsimus on, mida üldse saab teha – kas päästerõngas on tööjõu sissetoomine?

Esimene võimalus on muidugi koolitada rohkem IT-tudengeid. Teeme IT-hariduse efektiivsemaks ja atraktiivsemaks. Kuigi praegugi peaksid olema loodud kõik eeldused, et inimesed läheksid ITd õppima – see on kõige kõrgemate palkadega sektor Eestis. Samuti võiks meil palju rohkem olla haridusprogramme, mis õpetaksid nt tootmisjuhte IT-lahendusi oma ettevõttes targalt kasutama.

Küsimus riigi- ja haridusjuhtidele on, miks meil ei õpi neli korda rohkem inimesi ITd. Sellega tuleb kindlasti tegelda. Igal juhul ei ole see lühiajaline lahendus, tulemusi võib oodata minimaalselt kümne aasta pärast.

Olukorda ei saa muuta ka kohalikult turult rohkema teenuse sisseostmise teel, kuna inimeste arv on meil ikka sama. Seega oleks teine lahendus inimeste siiatoomine – Valgevenest, Ukrainast või ka Indiast. Kuid see protsess ei ole samuti kiire ja Eesti pole globaalses mõttes koht, kuhu oleks seksikas tulla. Väga raske on inimesi siia püsivalt saada. Parimal juhul oleme lühiajaline transiidimaa Põhjamaadesse.

Meile on aastaid sisendatud, et meil on sisuliselt maailma edukaim IT-riik, parim e-valitsemisega riik ja mida kõike veel. Ja nüüd tuleb keegi Paavo Pauklin ja ütleb, et me ei ole ikka veel seksikad.

Kui kolmekümnendates eluaastates ja perega inimesel on soov otsida tööd välismaal, siis valib ta väga, kuhu minna. Selleks valib ta riigi, kus oleks tal ja tema perel hea elada, kus oleks võimalik koduriigist oluliselt paremat palka teenida, ning ettevõtte, kus oleks põnev ja arendav töötada.

Tavaliselt minnakse sel juhul kuskile suuremale turule – Saksamaale, Põhjamaadesse, Norrasse, Inglismaale, Silicon Valleysse.

Ausalt öeldes Eestist ei teata ka suurt midagi. Need mõned, kes meist veidi rohkem teavad, peavad meid üheks ägedamaks Ida-Euroopa riigiks, kuid me pole veel mingi tõotatud maa. Kliima on meil kehv ja Põhjamaadele omast heaoluühiskonda siin ka ei ole. Samas näeme väga palju neid Põhjala ja Kesk-Euroopa ettevõttejuhte, kes on Eestit esmakordselt külastades väga positiivselt üllatunud. Iga värbamisega teeme Eestile head mainekujundust, kuid riik saaks siin meid aidata ja seda teadlikkust tõsta.

Veider on ka see, et meil on palju lihtsam värvata inimesi Oslosse ja Stockholmi kui Tallinna. Tihti peame rääkima umbes saja arendajaga, et leida üks, kes oleks valmis Eestisse tulema. Põhjamaade puhul on edukuse suhe kaks-kolm korda suurem. Kui nähakse, et Oslos saadakse 10 000 euro väärtuses palka ja sotsiaalsüsteem on ahvatlev, siis valitakse emigreerumiseks just see riik. Seda hoolimata sellest, et antud palga juures tuleb umbes 55 protsenti maksudeks ära maksta ja elamiskulud on oluliselt kõrgemad. IT-inimesed peaksid oskama arvutada?

Tihti me ei jõuagi värvatavatega sinnamaale, et saaksime neile selgitada, milline on meie infrastruktuur või kas siin on lapsi kuskile lasteaeda ja kooli panna. Seega on inimeste pikemaks ajaks Eestisse toomine päris piinarikas.

Ja lahendus on...?

Seega ei olegi Eesti ettevõtetel praegu suurt muud peale hakata, kui asuda tööjõudu väljast tellima viisil, kus tööjõud ise Eestis püsivalt ei asugi. Põhjamaad on juba aru saanud, et ilma selleta ei ole võimalik olla edukas.

Seda tasub teha kolmel peamisel põhjusel. Esiteks skaleeritavus – võimalus värvata ettevõtte arenguks piisavalt spetsialiste. Teiseks paindlikkus – kasutad tööjõudu siis, kui sul on seda vaja. Kolmandaks kompetents – võimalus värvata maailma tipptasemel spetsialiste.

On muidugi palju agasid – peamine on see, kuidas paljudes erinevates kultuurides meeskondi juhtida, ilma et kommunikatsiooni overhead’id liiga suureks ei läheks. Väljast tellimise hind on ka oluline, kuid siinkohal tasub olla ettevaatlik, sest kõige peamisemaks läbikukkumise põhjuseks ongi olnud näiteks odav hind kui peamine valikukriteerium.

Kusjuures, jutt ei käi üksikute freelancer’ite palkamisest, vaid välismaise arendusettevõtete leidmisest. Lähtume põhimõttest – «ettevõte vastutab». Üksiktegija võib iga kell ära kaduda. Tasub leida valmis meeskondi, kellel on teatud sektoris kompetents, kes on selliseid asju teinud ning kellel on projektijuhtimise oskus, et asi ära teha.

Nõustame ettevõtteid Põhjamaades ja ka Eestis, mida üldse väljast tellida, kuidas valida endale outsourcing-partnerit ja kuidas see enda jaoks tööle panna. Meil on ka taustauuringu läbinud ja kontrollitud teenusepakkujate võrgustik, kuhu kuulub viis Poola ettevõtet, kellel on kokku ligi 500 arendajat.

Meiesuguste vahendajate rollis jääb ka eriti projekti esimesel poolel jälgida, kuidas edenevad kommunikatsioon ja projekti areng. Meie suhtlus kliendiga jääb kestma projekti lõpuni, et tagada sujuv koostöö. Väga oluline on seejuures, et projekti alguses – esimesed kaks kuni kuus nädalat – töötavad välisarendajad kliendiga füüsiliselt koos.

Lepitakse kokku, mida klient ootab, kuidas prioriteete seatakse. Mõne teise rahvuse esindaja võib väga valesti aru saada ka sellest, kui kriitilisest probleemist rääkida eestlaslikult rahuliku häälega. Kui midagi tahetakse rõhutada, siis on paljudes kultuurides hääle tõstmine iseenesestmõistetav jne.

Kuidas on maailma üldised trendid: kas armastatakse rohkem meeskondi omada või harjutakse mõttega, et omamise asemel on vaja teenust ennast?

Valdav trend vähemalt Ida- ja Kesk Euroopas – eriti pankade, kindlustuste ja telekomide puhul – on vähendada oma IT-osakondi, kuna see ei ole nende jaoks põhitegevus. IT-arendaja keskmine staaž ühel kohal ei ületa keskmiselt kahte aastat, mistõttu ei garanteeri otse värbamine enam ka kompetentsi ettevõttesse jäämist.

Seega kasutab järjest rohkem ettevõtteid arendustegevuse sisseostmist, sest see on paindlikum ning ka nende lepingute puhul on võimalik tagada saladuse ja turvalisusega seotud küsimused.

Milline tulevik Eestil IT-arenduste maana üldse terendab?

Tulevikuperspektiivis näen seda, et kui me ei saa oma IT-tööjõudu suuremaks ega asu ise rohkem väljast tellimise võimalusi kasutama, siis jääme väga suletuks – ei tule tööjõudu sisse ega lähe teenuseid ja tooteid välja. Isegi regionaalse allhankemaana on meil raske konkurentsis püsida, sest oleme võrreldes teiste Ida-Euroopa ja Aasia maadega liiga kallid ning puudub skaleerimisvõimekus.

Miks me ei võiks kasutada odavamate ja paindlikumate riikide tööjõudu ning keskenduda ise oma toodete väljamõtlemisele, väljatöötamisele ja müügile? Just see muudaks meid palju konkurentsivõimelisemaks. Meil võiks olla palju rohkem Transferwise’iga, Pipedrive’iga, Erplyga ja Fortumoga sarnanevaid ettevõtteid.

Mehaaniline töö ei pea olema see, mida me ilmtingimata endale peaksime hoidma.

Paavo Pauklin (34)

• Netcorp OÜ – tarkvara arenduse outsourcing’u lahendused ja konsultatsioon
• LiveBank – videopanganduse tarkvara regioonijuht Skandinaavias

Kommentaarid

Kaupo Reede
majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu osakonna juhataja

On tõsi, et Eestis napib IT-spetsialiste. Just seetõttu on riik loonud puudujäägi leevendamiseks programmi «Work in Estonia», mis tegeleb talentide meelitamisega Eestisse. Samuti on käivitatud OSKA-süsteem, mis tagab ettevõtetele vajalike oskustega spetsialistide ettevalmistamise haridussüsteemi poolt (sh IT-oskused). Ka töötukassa pakub erinevaid lahendusi täiend- ja ümberõppeks.

Küsimus ei ole selles, et peaksime iga hinna eest suurel hulgal IT-spetsialiste koolitama. Märksa olulisem on IT-oskuste horisontaalne juurutamine kõikidel erialadel. Sellele järeldusele jõudis ka OSKA IT-valdkonna ekspertgrupp. Praegu teevad n-ö patsiga poisid väga lihtsaid IT-töid (milleks ei ole vaja suuremahulist ettevalmistust ja millega saaks hakkama ka seesama operaator, kes seadmega töötab) ettevõtetes, selle asemel et tegelda suuremate arenduste ettevalmistamisega.

Kuna praegu õpib juba kutse- ja kõrghariduses iga kümnes arvutiteadusi, siis nende arvu neljakordistamine oleks võimalik välisõpilaste toel. Õppekohtade mehaanilisel ümberjagamisel võime varsti avastada, et puudujäägid on tekkinud hoopis teistes valdkondades ning suhteliselt kõrge IT-valdkonna katkestajate arv suureneks veelgi. Majandus ei koosne ainult IKT-st, ka igapäevased teenused vajavad käigus hoidmist.

IT-spetsialistide puudus ei ole ainult Eesti küsimus, totaalne puudus on igal pool. Eesti ei ole kindlasti ainus riik, kuhu hea IT-ettevalmistusega spetsialist tööle tahab tulla, kuid ometigi oleme suutnud «Work in Estonia» programmi raames Soomest ära tuua ligikaudu 200 IT-inimest. Eesti juhtivad IT-ettevõtted on suutnud siia meelitada tuhandeid töötajaid välismaalt. IKT-spetsialistide arvult oleme oma tööturu suurust arvestades Euroopas üsna kõrgel kohal – 2015. aastal seitsmendad ning viimasel ajal on Eesti positsioon paranenud. Siia on edukalt oma arenduskeskused loonud sellised suured ettevõtted, nagu Kühne + Nagel, Ericsson, ABB, Orkla jne, kõigile on jagunud Eestist ka sobivat tööjõudu.

Eesti ettevõtted peavad konkurentsivõime säilitamiseks väärtusahelas ülespoole liikuma, mitte piirduma ainult algtaseme IT-töödega. See ju ongi meie eesmärk, et meie ettevõtted oleks pigem tehnoloogiate ja brändide omanikud, mitte alati lihttöö tegijad. Sedasi jääks ka suurem osa lisaväärtusest Eestisse.

Paratamatult elame globaliseeruvas maailmas ja see tähendab, et ka meie ettevõtted peavad muutuma globaalsemaks. See ongi üks peamisi viise, kuidas tõsta meie ettevõtete lisaväärtust.

Erki Urva
Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse (HITSA) juhatuse esimees

IT-spetsialistide mittepiisavus on Eestis tõsine probleem. Selle leevendamiseks on nii riik kui ka ettevõtjad viimastel aastatel päris palju ette võtnud. Demograafilisest olukorrast tingituna on viimastel aastatel keskkoolilõpetajate arv ning tervikuna ka kõrgkoolidesse astujate arv pidevalt vähenenud, kuid samas on vastuvõtt IKT-erialadele püsinud endisel tasemel. Seda taset on aidanud hoida ja isegi tõsta nii pidev valdkonna populariseerimine osaliste ühispingutusena kui ka riiklikud lisavahendid IKT-valdkonna õppesse.

2012. aastal käivitas HITSA riigieelarvest rahastatava ning erasponsorite abiga toetatava IT Akadeemia programmi, mis on suunatud valitud IKT-õppekavade lisarahastamiseks ning tudengitele lisastipendiumite maksmiseks, eesmärgiga tõsta õppe kvaliteeti ja vähendada tudengite väljalangemust. Kuigi igal aastal ulatub IT Akadeemiale eraldatud riigieelarveraha üle kolme miljoni euro, oli algne ambitsioon veelgi suurem.

Olukorras, kus oma tudengikandidaate napib, värbavad ülikoolid üha rohkem tudengeid välismaalt. 2015.–2016. õppeaastal IKT-erialadel lõpetanud välistudengitest jäi Eestisse tööle juba 44 protsenti lõpetanutest. Samas on Eesti tööandjatest seni veel enamik välismaalastest spetsialistide palkamise suhtes üsna tõrjuvad. Vajalikul tasemel pole ka veel välistöötajate jaoks tarvilik sotsiaalne taristu – ingliskeelse hariduse ja sotsiaalteenuste kättesaadavus.

Kokku õpib Eestis IKTd eelmise õppeaasta andmetel 424 välismaalast. Neist 24 bakalaureuseõppes, 339 magistriõppes (mis on ligikaudu 25 protsenti kõikidest IKT magistrantidest) ja 61 doktoriõppes.

Välistudengite arv on jõudsalt tõusnud eelkõige viimasel paaril aastal, kui on järjest avatud uusi ingliskeelseid õppekavu. Seega igal aastal lõpetajate arv suureneb.

Linnar Viik
IT Kolledži õppejõud

Üheks parimaks sisuliseks indikaatoriks ühe riigi hakkamasaamisest infoühiskonna ja selle üha keerulisemaks muutuva tehnoloogiaga on iga päev IKT-spetsialistina tööd tegevate inimeste hulk ja osakaal konkreetse riigi tööturul.

Aastal 2011 oli OECD ja Eurostati andmetel Eestis IKT-spetsialistide osakaal tööturul kaks korda väiksem kui meiega samal infoühiskonna arengutasemel olevates riikides ning kolm korda väiksem kui juhtivates riikides. See tähendab, et erinevatel põhjustel oleme seni suutnud oluliselt vähesemate IT-spetsialistide inimtundide abil siiski saavutada maailma kontekstis erakordselt kõrge era-, äri- ja avaliku sektori IT-lahenduste terviku. Seda taset, eriti arvestades tehnoloogia kasvavad komplekssust ning keerukust, on raske saavutada. Praegu töötab Eestis üle 60 protsendi IT-spetsialistidest n-ö IT-firmades, muudes meiega samal infoühiskonna arengutasemel olevates riikides töötab üle 60 protsendi IT-spetsialistidest väljaspool IT-sektorit – tootmis- ja teenindusettevõtetes, avalikus sektoris, mittetulundusühendustes. IT-spetsialistide pärast konkureerivad Eestis üha rohkem IT-firmade kõrval just needsamad, n-ö mitte-IT-ettevõtted, kes vajavad oma äri nüüdisajastamiseks asjatundjaid. Lisades juurde ka selle, et IT-töökohad hakkavad silma kõrgema lisaväärtuse, kõrgema ekspordi osakaaluga ning kõrgema palgaga, ei tulene mitte ainult nõudlusest, vaid on ka ühiskonna majandusmõtlemisest lähtuvalt loogiline aidata kaasa IT-spetsialistide koolitamise mahu kasvule.

Nüüd keerame pilgu aga pakkumise ehk kutse- ja kõrghariduse poole, ning siinkohal tuleb tõdeda, et tudengite arv pole kasvanud nõudlusega samas tempos. Tudengite nominaalajaga (või siis üldse) kooli lõpetamise võimekus pole kasvanud ning arvestades nii pidevalt arenevaid ja muutuvaid tehnoloogiaid kui ka tööandjate vajadusi pole meie praegusel IKT kutse- ja kõrgharidussüsteemil võimet nõudlust rahuldada.

See süsteemne ja struktuurne probleem ei ole uus, selles ei ole Eesti ainulaadses seisus, kuid kurvastab tõsiasi, et poliitilisele retoorikale vaatamata ei ole viimase kümne aasta jooksul suudetud IT kutse- ja kõrghariduse probleemidele välja pakutud sisulisi lahendusi ellu viia.