NASA teadlane Eesti robotiarendajtele: mõelge, kuidas programmeerimisega elusid päästa

NASA innovatsiooni ja tehnoloogiate ühendamise juht Joseph Minafra Foto: Erakogu

Tänasel Robotexi robotivõistlusel kõneleva NASA teadlase Josepf Minafra sõnul on kosmosetehnoloogia väljakutse luua roboteid, kes suudaks rohkem ise mõelda ja kes oleks paindlikumad. Lisaks sellele selgitab ta, miks on vaja pehmeid roboteid. 

Robotexi kosmosekonverentsi programmiraames üles astuv Josef Minafra juhib NASA innovatsiooniprogrammi. Tema sõnul keskendub NASA peamiselt kolme sorti robotite arendamisele: kulgurid, assisteerivad robotid ning kraanad. Ehkki mõte täielikult isemõtlevast robotist on tulevikueesmärk, praegused robotid veel inimeseta hakkama ei saa.

Sellest hoolimata kinnitas Minafra, et isemõtlevaid roboteid on üha rohkem ning tänu nendele saab NASA kosmoses ettenägematute olukordadega hakkama. See on oluline, sest kuna kosmosest toimuv jääb Maast ilmatu kaugele, jõuab info võimalike takistuste kohta Maale nii suure hilinemisega, et selleks ajaks kui inimesed asjaga tegeleda jõuaks, on juba liiga hilja. Nii on igasugusest robotite isemõtlemise võimest tohutult kasu.

«Selleks peame aga robotite isemõtlemisvõimet väga palju edasi arendama. Veel üritame tulevikus ehitada masinaid, kus inimestel ja masinatel on mõlemal nii teineteist täiendavad kui ka samad rollid, nii saavad nad töötada koos aga ka eraldi,» ütles Minafra Postimehele antud intervjuus.

Ta selgitas, kuidas praegused kosmoserobotid töötavad teleoperatsiooni või robootika põhimõtetel. Ehkki mõlema puhul on juhtivroll inimesel, toimub teleoperatsiooni juures juhtimine reaalajas, robootikas aga etteprogrammeeritud tarkvara kaudu. NASA üritabki tulevikurobotite puhul need kaks võimalust kokku panna, et robotitel oleks nii masina kui ka inimeste omadused.

Lisaks sellele vaimustab Minafrat uus valdkond, mida kutsutakse pehmeks robootikaks, mille eesmärk on luua uusi, elastsetest ja konkreetsete omadustega materjalidest roboteid, mis suudaks temperatuuri ja valguse järgi enda kuju muuta. Nii oleks neil palju rohkem kasutusvõimalusi ja nad töötaks lihtsamalt, ilma et peaks nende juures iga pisiasja kontrollima. 

«Oletame, et inimene või loom läheb konarlikult pinnalt midagi üles korjama. Me ei kõhkle hetkekski, kui on vaja mõnest konarusest üle saada, samuti kohandame oma käeasendit vastavalt eseme suurusele. Robotid peavad seevastu iga erinevust analüüsima ja läbiarvutama, see võtab aga palju aega ja energiat ning praegused robotid mõtlevad väga kaua, enne kui nad füüsiliselt tegutsevad. Pehme robootika võib seda aga muuta,» põhjendas ta.

Uurides talt, mida öelda täna Robotexil osalevatele meeskondadele, soovis Minafra, et programmeerimisega tegelevad inimesed peaksid endalt küsima, mida saaksime teha, et inimeste elusid päästa ja parandada: «Need samad oskused võivad kunagi jõuda ka kosmoserobotite ehitamisesse.»