Euroopa suurlinnade katustelt leiti esimest korda kosmilist tolmu

Pariisi, Berliini ja Oslo katustelt leiti esmakordselt kosmilist tolmu.

FOTO: Caro / Frank Sorge / Scanpix

Varem vaid Antarktika jääst leitud kosmilise tolmu osakesi leiti nüüd ka Euroopa suurlinnadest.

Leitud kosmiliste osakeste näol on tegemist jäänustega Päikesesüsteemi tekkimise ajast 4,6 miljardit aastat tagasi, mistõttu on need suurepärane maapealnematerjal Päikese ja planeetide tekkimise uurimiseks. On teada, et neid ülipeeni tolmukübemeid sajab pidevalt maailmaruumist Maale, kuid nende leidmine ja kogumine on nende väiksuse tõttu keerukas.

Seni on seda leitud aga vaid Antarktika jääst või ookeanide sügavustest, kuid nüüd on teadlased koostöös ühe Norra amatöörteadlasega teinud kindlaks nende olemasolu ka suurlinnades.

Selleks käidi läbi ligi 300 kilogrammi Pariisi, Oslo ja Berliini majade katuste äravoolurennidest kogutud rämpsu, millest eraldati magnetitega osakesed, mis sisaldasid magnetilisi mineraale. Kokku suudeti kindlaks teha 500 kosmilise tolmu osakest. Võrreldes seniste leiukohtadega on katustelt kosmiliste osakeste otsimine mõistagi oluliselt vähem ressursimahukas töö, mistõttu aitab see kindlasti hõlbustada maapealset kosmoseuurimist.

Linnast kosmiliste osakeste otsimise mõtte autoriks oli Norra amatöörteadlane Jon Larsen, kes pöördus oma ideega Londoni Imperial College’i teadlaste poole.

«Kui Jon oma jutuga alguses minu juurde tuli, olin ma kahtlev,» kommenteeris idee sünnilugu uuringu juhtiv autor Matthew Genge New Scientistile. «Varem olid mitmed inimesed väitnud, et leidsid linnast kosmilisi osakesi, kuid lõpuks tuli alati välja, et need olid tööstuslikku päritolu.»

Huvitaval kombel olid linnadest leitud osakesed senileitutest oluliselt suuremad. Antarktikast leitud osakesed olid nimelt umbes 0,01-millimeetrise läbimõõduga, linnades oli selleks aga koguni 0,3 millimeetrit.

Juba see suurusevahe on piisav, et teha esialgseid järeldusi planeetide ajaloo kohta. Praegu oletavad teadlased, et osakeste ebatavaline suurus võib olla seotud Maa ja Marsi miljonite aastate taguste orbiitide erinevusega tänapäevastest. Arvutuste järgi pidid leitud osakesed sisenema Maa tollasesse atmosfääri kiirusega 12 kilomeetrit sekundis, mis teeb neist kõige kiiremini sisenenud teadaolevad osakesed.

Uuring avaldati ajakirjas Geology.

Tagasi üles