Astronoomid: ööpäev Maal pikeneb sajandiga 2 millisekundit

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Mary Evans / Natural History Museum

Ligi 3000 aasta pikkune aegrida näitab, et meie planeedi pöörlemise aeglustumine venitab päeva pidevalt veidi pikemaks, vahendab The Guardian.

Kui teile tundub, et mida aeg edasi, seda lühemaks päevad muutuvad, siis briti astronoomide avaldatud uuring väidab vastupidist. Tõsi küll, nende välja käidud päeva pikenemise tempo ei ole igapäevas märgatavgi, kuid kosmilises ajas on see siiski märkimisväärne. Välja käidud trendide juures peaks ööpäevale lisanduma tund aega «kõigest» kahe miljoni aastaga.

Ööpäeva pikkuse määrab nimelt planeedi pöörlemise kiirus, mis ei ole aga sugugi konstantne.

Nüüd on UK Durhami Ülikooli ja Nautical Almanac Office’i teadlased kogunud kokku tähevaatluste ülestähendusi, mille arvutimudeli abil analüüsimine võimaldab esmakordselt määrata muutusi Maa pöörlemise kiiruses. Vanimad mudelisse jõudnud tekstid olid aastast 720 eKr pärit Babüloonia savitahvlid, juurde lisati ka muistse Kreeka tekste, Hiina käsikirju ja keskaegse Araabia ülestähendusi ja paljusid teisi allikaid, mis kõik kirjeldasid taevakehade omavahelisi liikumisi konkreetsetel hetkedel ajas ja ruumis. Uusimad ülestähendused olid aastast 2015.

Et teha kindlaks muutused Maa pöörlemise kiiruses kõrvutasid teadlased ajaloolised ülestähendused mudeliga, mis näitas, kus ja millal oleks vaatlused olnud võimalikud, kui Maa pöörlemise kiirus oleks konstantne.

Kuigi muistsete tähevaatluste ülestähendused on tänapäevaste teaduslike meetoditega võrreldes ebatäpsed, näitas see kõrvutus siiski konstantset erinevust mudeli ja ajalooliste vaatluste vahel, mille põhjal oli aga juba võimalik teha järeldusi pöörlemiskiiruse muutumise kohta.

Miks planeet aga niimoodi kiirust mõõdab? Põhjused peituvad tema kujunemisloos.

Maa tekkis ligi 4,5 miljardit aastat tagasi tolmust ja gaasist koosneva pöörleva pilvena. Pärast selle materjali kogunemist üheks tahkeks keraks juhtus noore Maaga aga ootamatus – ta põrkus kokku teise, peaaegu Marsi suuruse taevakehaga, mis lõi temast välja suure koguse kivist materjali, millest kujunes aega mööda meie Kuu. Too kokkupõrge venitas ööpäeva pikkuse 6 tunnilt 24’le, kuid selle mõjud ulatuvad ka tänasesse päeva.

Nimelt on üheks suuremaks piduriks pöörlemisele Maa ookeanide tõusu-mõõna süsteem, mis on tingitud sellest samast ajaloolisest kokkupõrkest.

Uuring avaldati Briti Kuningliku Seltsi Toimetistes.

Tagasi üles