Eesti tööstus vaevleb inseneride ja oskustöötajate põua käes

Kaasaegne tööstushoone Foto: Sihtasutus Kutsekoda

Eestis pole sisuliselt ühtegi töötusharu, mis ei vaevleks üha süveneva oskustöötajate ja spetsialistide puuduse käes – tikutulega otsitakse taga pea kõiki ametimehi – alates tööpinkide operaatoritest, hooldustehnikutest ja mehhatroonikutest ning lõpetades inseneride ning juhtidega.

 «Metalli- ja masinatööstuse valdkonnas jääb viie aasta perspektiivis puudu kolmandik  inseneriharidusega lõpetajatest inseneride ja juhtide ametikohtadele» tõi ühe näite Kutsekoja koordineeritava tööjõu- ja oskuste vajaduse prognoosisüsteemi OSKA juhtivkoordinaator Terje Kaelep.

Sugugi parem pole seis ka elektroonikatööstusega - vaja oleks 60 inseneri aastas, kuid koolitatakse umbes 35 ehk puudujääk on 25 inimest aastas. Puudu on ka kutseharidusega tehnikutest ja operaatoritest - neid oleks vaja koolitada 140 aastas, kuid koolitatakse 105 ehk puudu on 35 inimest aastas. 

Mis sellise spetsialistide ja õppidasoovijate põua on põhjustanud? Kurb tõsiasi on, et vastuvõtu üldnäitajad on võrreldes 2011/12 kahanenud 5 protsenti. Kõrghariduses on kahanemise trend olnud isegi jõulisem –9 protsenti.

Terje Kaelepi sõnul on vastuvõtu vähenemine mõjutatud ühelt poolt kindlasti demograafilisest muutusest - vastavasse ikka jõudnud sünnipõlvkonnad on järjest väiksemad. Teisalt alustab õpinguid  enamvähem piisavalt sisseastujaid, kuid õpingute lõpetamiseni jõuab vähem inimesi kui võiks.

Kolmandaks probleemiks on noorte, lapsevanemate, õpetajate ja avalikkuse vähene teadlikkus tänapäeva tööstusest ja seal töötamise tingimustest ning palkadest.

Millised on aga Eesti valikud olukorra paranemiseks?

«Tuleb senisest veelgi tugevamalt populariseerida tööturul puudu olevaid erialasid, nende töötingimusi, karjäärivõimalusi. Tänapäeva tööstusettevõtetest ning kaasaegsetest töötingimustest ei teata palju, vähestel on olemas isiklik kokkupuude,» märkis Kaelep.

Kaelepi sõnul saavad palju teadlikkuse kasvuks ära teha tööandjad ise. Mitmed erialaliidud koostöös ettevõtjatega juba korraldavadki tegevusi, et tutvustada noortele oma tööstusvaldkonda. Pakutakse praktikakohti, võimalust õppida töökohal.

Üldtõdemus on, et vähendada tuleb õpingute katkestamist kõikidel haridusastmetel ja suurendada vastuvõttu rakenduskõrghariduse õppekavadel. Määravaks saab seejuures, kui ladusaks kujuneb koostöö ettevõtjatega, et need oleksid otse kaasatud kõrghariduse õppekavade täiendamisse. Sama oluline on ettevõtete ja õppeasutuste koostöö kutsehariduses..

10 aasta vaates võiks tulevikus puudujääk väheneda selle arvelt, et õpilaste arv kasvab mõne tuhande võrra. Hetkel on lahenduseks aga täiend- ja ümberõpe neile töötajatele, kelle ametikohad vähenevad.  Lähitulevikus on nt metalli- ja masinatööstuses senisest vähem tööd pakkuda viimistlejatele, masinate mehaanikutele/lukkseppadele  ning töödejuhatajatele.

Suureks väljakutseks on aga asjaolu, et tehnoloogia arenguga seoses muutub tööjõu ettevalmistamine keerulisemaks, kuna baasteadmised ja -oskused peavad olema mitmekesisemad. Oluline on tõsta ka tänaste töötajate valmisolekut kohaneda tööstuse automatiseerimise ja valdkondlike IKT lahendustega.

Lahkhelid populaarsuse ja vajaduste vahel

Mis puutub hariduskorraldusse, siis liialt on asutud kasvatama populaarsetele erialasid, mis tegelikult ei pruugi tagada noortele tulevikus töökohta.

Kas tõesti õpetatakse meil kutseid, mida tegelikult ei ole vaja ja mis ei taga töökohta? Sihtasutuse Innove kutsehariduse maine valdkonnajuhi Kristel Mõistuse sõnul esineb õpilaste poolt eelistatud populaarsete valikute ja riikliku koolitustellimuse osas teatud määral lahkhelisid.

«Õppijate seas on jätkuvalt enam populaarsemad äriteenuste ning IKTga seotud valdkonnad, kus nähakse paremaid karjääri- ja palgavõimalusi,» märkis Mõistus. «Tööstusega seotud valdkondades seda sageli näha ei osata ja noorte seas tuleb tõsta teadlikkust selles osas, mille nimel me ka tegutseme koostöös kutseõppeasutuste ja tööandjatega.»

Eelmainitud tööjõu- ja oskuste vajaduse prognoosisüsteem OSKA analüüsib tuleviku tööjõu- ja oskuste nõudlust erinevates valdkondades ning teeb ettepanekuid koolituspakkumise ja õppe sisu muutmiseks nii kõrg- kui kutsehariduses.

Neist ettepanekutest lähtuvalt on plaanis koolituskohtade tellimus üle vaadata ning juba praegu on teada, et näiteks raamatupidamise erialal koolitustellimust vähendatakse, kuigi õpilaste seas on tegemist populaarse erialaga.

Metalli ja masinatööstuse põhikutsealadega seotud haridust pakuvad bakalaureuse- , magistri- ja doktoriõppe tasemel Eesti Maaülikool, Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool. Möödunud õppeaastal  oli avatud vastuvõtt neis kokku 22 õppekaval.

Rakenduskõrghariduse tasemel tulevad spetsialistid Eesti Lennuakadeemiast, Eesti Maaülikoolist, Tallinna Tehnikakõrgkoolist ja  Tallinna Tehnikaülikooli sellistest kolledžitest nagu Eesti Mereakadeemia, Kuressaare Kolledž ja Virumaa Kolledž.

Kutseõppe tasemel tegutseb Eestis 33 erinevat kutseharidusasutust, millest 12 pakuvad OSKA metalli ja masinatööstuse raporti järgi valdkonna põhikutsealadega seotud kutseharidust. Seejuures antud valdkonna kutseõppes toimus möödunud õppeaastal vastuvõtt 51 õppekaval, sh enim õppekavasid metalli ja masinatööstuses oli Tallinna Lasnamäe Mehhaanikakoolis.