/nginx/o/2015/07/13/4276165t1hdc37.jpg)
/nginx/o/2016/12/09/6158451t1hd8f7.jpg)
Kuivendatud turbaväljade õlule langeb koguni pool Eesti alalt atmosfääri paisatavast süsihappegaasist, selgub keskkonnaministeeriumi andmetest.
Üllatus: poole Eesti CO2-st paiskavad atmosfääri hüljatud turbaväljad (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loomulikus olekus seovad turbaalad atmosfäärist süsihappegaasi ning talletavad seda taimejäänustena. Olukord muutub aga kapitaalselt siis, kui turbaalad kuivendatakse - siis hakkab orgaaniline aine hapnikku ligipääsu tõttu lagunema ning aegade jooksul kogunenud süsinik pääseb CO2-na tagasi atmosfääri.
Keskkonnaministeeriumi andmeil eraldavad kuivendatud turbaalad aga 20 protsenti rohkem süsinikku kui ülejäänud puutumatud alad seda seda siduda suudavad.
Eestis paiskavad kuivendatud turbaalad atmosfääri 48 megatonni süsihappegaasi aastas. See on pool kogusest, mis langeb tööstuse, liikluse ja kõigi ülejäänud fossiilkütuseid tarvitavate allikate arvele.
Ainus võimalus olukorra paranemiseks on turbatootmise järel kasutatud alal soole omase veerežiimi taastamine ja turbasammalde fragmentidega ülekülvamine.
Keskkonnaministeerium tõstis Eestis turba kaevandamise määra uuest aastast seniselt 2653 tuhandelt tonnilt 2850 tonnini aastas, ehk 197 tuhande tonni võrra. Kaevandamiseks sobilike turvaalade nimekirja kantakse aga vaid turbamaardla, mis on juba inimtegevusest mõjutatud või ei oma olulist looduskaitseväärtust. Väljaspool turba kaevandamise aastamäära on võimalik kasutusele võtta nõukogudeaegsed hüljatud kaevandamisalad.