«Moblad kotti, õps tuleb!» - kas ühe ajastu lõpp?

Teise klassi õpilased Pärnu Ülejõe gümnaasiumis

FOTO: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Eesti riik on võtnud selge eesmärgi asuda tunnistama õpilaste isiklikke mobiiltelefone täisväärtusliku osana ametlike õppevahendite seas ning lõpetada kümmekond aastat kestnud nutiseadmete lauspõlgamise klassitundides.

Mobiilid on saanud iseenesestmõistetavaks kaaslaseks sisuliselt kõigil õpilastel alates koolitee algusest. Lastevanematel on oma järglastega kasvõi kool-huviringid-trennid-kodu logistika kokkuleppimiseks vaja ühenduses olla, lastel endal on muidugi nende seadmetega ajada veelgi tähtsamaid  asju – alates Pokemonide tagaajamisest ning lõpetades facebookimise ja snapchattimisega.

Me kasutame nutiseadmeid kõikjal sisuliselt 24h – kodu, töö, sportimine, meediatarbimine, transport, osad isegi une kvaliteedi mõõtmiseks. Kuid on üks kindel osa päevast, mil osadel meist on tulnud elude lahutamatu osa vaikelule sundida ja ühendus kaasaegse maailmaga katkestada – koolitunnid.

Selles osas soovib haridussüsteem nüüd midagi ette võtta. Ja mitte ainult nutivahendite abil ainete omandamiseka vaid ka selleks, et neid seadmeid endid osukuslikult tuleviku tarbeks kasutama õpetada.

Üsna tõsine arutelu sel teemal toimus sel suvel Paide Arvamusfestivalil, kus ühes vetlusringis jäi kõlama lausejupp: «kui nutiseadmed õiget moodi enda kasuks tööle panna, kaob ka vajadus neid tunni alguses kokku korjata». Uurisin, mida arvab sellisest asjade käigust näiteks haridusministeerium.

«Ministeerium toetab õpilaste isiklike digiseadmete kasutuselevõttu õppetegevuses: on see siis õppevahendina koolitunnis või mujal õppetegevuses - sealhulgas kodutööl,» kõlab haridus- ja teadusministeeriumi e-teenuste osakonna asejuhataja Kristel Rillo selge seisukoht.

Ja need ei ole pelgalt sõnad. Ministeerium on kinnitanud uhke nimega ametliku dokumendi «Digipöörde programm 2016-2020», kus on selgelt kirjas, et erinevate e-sõnastike, veebirakenduste, videofailide kasutamiseks ja e-ülesannete lahendamiseks ei ole alati vaja arvuteid, vaid piisab õppijate isiklikest nutiseadmetest.

«Isikliku seadme kasutamise olulisim eelis on selle sobivus kasutajaga. Olles harjunud üht laadi seadmega, võib õppetunnis teistsuguse seadme kasutamine koondada kogu tähelepanu seadme haldamisega seotud käitumisele ja ümberharjumisele,» seisab dokumendis. «Isikliku digiseadme kasutamine koolis aitab oluliselt kaasa õppija digipädevuse arendamisele, sest seadme oskuslik kasutamine tõstab õppija teadlikkust riskidest ning võimalustest.»

Üsna loogiline on ka see, et kui õpilased kasutavad oma isiklikke digiseadmeid, vastutavad nad nende toimimise eest ise ning õpetaja ei ole koormatud tehnoloogilise nõustamisega ja saab keskenduda ennekõike õppeaine õpetamisele.

Seega on riigi siht selge ja edasine on vaid aja ja tehnika küsimus.

Tõsi, mitte kõigile peredele ei ole isikliku digiseadme soetamine taskukohane ning puudega lastel on kindlasti vajalik omada eriomadustega seadmed – nende puhkude tarvis on riik välja töötamas toetussüsteemi. Lisaks on paljud koolid soetanud tahvelarvuteid, mida erinevate klasside vahel jagatakse

Mida mobiiliga tunnis peale hakata?

Loomulikult tuleb mobiilide kasutamine klassitundides õppetööks kõne alla vaid siis, kui haridussüsteemil on pakkuda spetsiaalselt neis tarbimiseks spetsiaalselt loodud õpisisu – äppe, mänge, interaktiivselt «lahedaks» muudetud õpikuid ja töövihikute ülesandeid, teste ja eksamiandmise lahendusi.

Kõige lihtsam ja selgem on lugu õppekirjandusega – juba alates 2015. maist peavad kõik õpikute väljaandjad tegema need kättesaadavaks ka digitaalsel kujul. Kristel Rillo sõnul on palju digiõpikulahendusi ka juba olemas - nii digiteeritud õpikuid kui ka interaktiivseid digiõpikuid.

Esimesi katseid on tehtud ka eksamite sooritamiseks üldharidusastmes. 2015. aastal viidi näiteks esmakordselt läbi e-tasemetööd teises kooliastmes.

Mobiilikeeld Tartu Tamme koolis

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Kuid on see kõik, on meil näiteks äppe, mis õpilastele ruutjuure arvutamise selgeks aitaksid õpetada või abistaksid keemiliste ühendite tekkimisest aru saada, on meil geograafia äpp neljandatele klassidele?

Selgub, et digitaalseid õppevahendeid on tuhandeid, tihti on küll tegemist  üleslaetud kirjatööde või videotega ja viidetetega välismaistele lahendustele, kuid leidub juba ka esimesi kodumaiseid rakendusi.

Iseasi kui süsteemne kogu see materjalide rägastik on – tundub, et ühtsed standardid, kogu haridussüsteemi haaravaid lahendused esialgu veel puuduvad.

Keskkondi, mida õppetöös nutiseadmetega kasutada, on aga tõesti mitmeid:

Eestikeelseid digitaalseid õppematerjale, äppe ja digiõpikuid on kõige enam näiteks meil üles laetud keskkonda e-Koolikott.

Päris palju on üles riputatud ka juhendeid, kuidas ise digitaalselt õppevahendeid luua, Koolielu keskkonda.

Ka maailmas ülipopulaarne keskkond nimega Kahoot on jõudnud meie koolidesse, kus selle abil saab luua võistlusliku iseloomuga teadmiste kontrolli teste. 

ProgeTiigri veebipõhisesse kogumikku on kogutud erinevaid vahendeid õppetöös rakendamiseks, sealhulgas ka äppide loomiseks.     

Ülevaatliku äppide kogumiku on kokku pannud Gustav Adolfi Gümnaasium, sealt leiab hariduslikke äppe iOS platvormiga nutiseadmetele.  

Androidi toega seadmetele on äppe kokku kogunud Pelgulinna Gümnaasium.    

Häid näiteid nutiseadmete kasutamisest õppetöös leiab ka Pärnu linna koolide digipöörde projektidest.   

Eesti Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse HITSA eestvedamisel on valminud digitaalsete õppematerjalide loomise kvaliteedijuhend, mis annab õpetajatele soovitusi, kuidas ise õppematerjale luua.

Õppematerjalidest on kasutusel mitmed loodusõpetuse äpid, näiteks «Seeneaabits», «Talvine aialinnuaabits»,  «Kes käis?» Matemaatikas kasutatakse laialdaselt äppi «Taskutark» jne jne.

Ühesõnaga on ka digitaalsete õppevahendite loomine Eestis tõsise hoo sisse saanud.

HITSA on lisaks juba kolm aastat korraldanud õpetajatele koolitusi, kuidas kasutada nutiseadmeid õppetöös, samuti tutvustanud erinevaid võimalusi nii HITSA Nutiklassis kui ka seminaridel ja konverentsidel. Koolidele on kolme viimase aasta jooksul läbi viinud ka ligi 200 infotundi, et  julgustada õpetajaid kasutama nutiseadmeid osana õppetööst.

«Nutiseadmete kasutamine ei ole kohustus ega ka takistus. See, kui palju neid õppetöös kasutatakse, sõltub kooli juhtkonna toetusest ja samuti sellest, milliseid võimalusi kool selleks pakub,» ütleb HITSA sisuvaldkonna juht Inga Kõue.

Selge on ka see, et vähemalt sama oluline kui nutiseadme kasutamine õppetöös, on mobiili või tahvli enda kõigi võimaluste väga hea tundmaõppimine. Olgu siis otsinguks, materjalide jagamiseks, õige ja vale äratundmiseks – seda kõike nimetatakse digioskuseks, mida nüüd soovitakse juba päris õppetöö algusest õpilasteni viima asuda. Üks sellekohane mudel on ka välja töötatud.

Õppematerjalid tuleb aga luua asedavõrd vinged, et hoida ära see, millele viitas Tallinna Pelgulinna Gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur Arvamusfestivalil: «Nutiseadmete kasutamise probleem koolikeskkonnas peitub pigem selles, et õpilased ei soovi nutiseadmes teha seda, mida õpetaja palub.»

Tõenäoliselt ei saa digipööre reaalselt teoks ka enne, kui see on enne läbi viidud õpetajaskonna seas - Nokia nuputelefoniga pole selles osas midagi suurt ära teha.

Tagasi üles