Arvamus juuratudengilt: droonide mäng - kaamera sinu akna taga

Foto on illustratiivne

FOTO: JUSS SASKA

2013. aasta kohalikel valimistel küttis intriige Eerik-Niiles Krossi tugev kampaania Tallinna linnapea Edgar Savisaare vastu. Kross läks isegi nii kaugele, et sekkus Tallinna Televisiooni otsesaatesse stuudio akna taga valimisplakatiga drooni lennutades.

Toona populaarne helikopterirünne tõstatas mitmeid õiguslikke küsimusi: kes ja kuidas võib üldse pildi salvestamiseks droone lennutada ning mil määral võib see mõjutada inimeste õigust privaatsusele.

Tehnoloogia areng on tänaseks nii kaugel, et pea igaüks võib endale kaameraga lennumasina osta või selle jõuluvana kingikotist leida. Kasvav kaameratega lennumasinate arv taevas ärgitab inimesi privaatsusele mõtlema, mistõttu on oluline teada eraelu puutumatust puudutavaid reegleid.

Eestis puudub spetsiifiline regulatsioon õhusõidukitelt fotografeerimise või filmimise kohta ning lähtuda tuleb privaatsuse kaitse reeglitest. Kui pildile või videole jäänud isik on tuvastatav, on tegu isikuandmete töötlemisega ning kehtib isikuandmete kaitse seadus.

Isikuandmete kaitse seaduse regulatsioon sõltub aga sellest, kas droonikaamera pilti salvestatakse avalikustamise eesmärgil või mitte.

Inimese õigus privaatsusele ei kao koduuksest väljudes. Ka avalikus kohas säilib õigus eraelu puutumatusele. Avalikustamise eesmärgil avalikus kohas filmides või pildistades tuleb inimestelt luba küsida või jäädvustamisest märku anda, et seda oleks võimalik soovi korral vältida.

Teavitamiskohus ei kehti avalike ürituste puhul, mille avalikustamise eesmärgil jäädvustamist võib mõistlikult eeldada. Taolised üritused on näiteks avalikud spordiüritused ning vabaõhuüritused, näiteks laulupeod.

Inimeste teavitamine pildimaterjali jäädvustamise faktist droonidega filmimisel on aga keeruline. Droonid on väiksed ja vaiksed ning neid on raske märgata, samal ajal kui kui nendega on võimalik suurt maa-ala jäädvustada. Seega pole tihti võimalik ka kaamera ette jäämist vältida. Näiteks pargis või rannas viibides on keeruline leida koht, mis droonikaamera vaatevälja ei jääks.

Olukorras kus inimesel ei ole võimalik kaamera ette jäämist vältida, võib inimest avalikus kohas avalikustamise eesmärgil filmida, kui ta ise selleks nõusoleku annab või selliselt, et isik ei ole tuvastatav. Andmekaitse Inspektsioon on selliseks juhuks soovitanud kaamera resolutsiooni vähendada, et inimesed poleks tuvastatavad. Tehnoloogia areng on aga vastupidine.

Ei ole usutav, et droonide kaameraseadmeid kasutatakse praktikas vabatahtlikult madalamal resolutsioonil, mistõttu on lihtne ka tahtmatult inimeste tegevust jäädvustada ja eraellu sekkuda.

Paljud kasutavad kahtlemata droone enda lõbuks ning ei plaani salvestatud pildimaterjali avalikustada. Sellisel juhul isikuandmete kaitse seadust ei kohaldata, sest pildile jäänud isikuandmeid ei avalikustata.

See ei tähenda aga, et enda tarbeks salvestatud materjal eraelu puutumatust ei riiva. Just sellisel juhul jääb jäädvustatav seaduse ees tihti hätta. Naabri piilumine pole Eestis karistusseaduse järgi kuritegu.

Kuriteo moodustab vaid korduv volituseta jälgimine, millega soovitakse andmeid koguda ning mis vastab mõnele jälitustoimingule. Näiteks jäi Eestis

karistuseta kolm aastat naiskolleege riietusruumis salaja filminud mees. Jälgimisohvril jääb üle pöörduda tsiviilkohtusse ning nõuda tekitatud kahju hüvitamist ja rikkumise lõpetamist. Vaidluse eraeluline olemus takistab tõenäoliselt kohtult abi otsijaid.

On tekkinud olukord, kus taoline „piilumine“ on küll ühiskonna poolt hukka mõistetud, kuid kriminaalõiguse poolt reguleerimata.

Droonide abil ei pääseta küll riietusruumidesse, kuid ühiskonna mure on põhjendatud. Tõenäoliselt ei taha keegi avastada, et meid on tänaval ilma nõusolekuta pildistatud või filmitud, veel vähem olla salaja koduaias salvestatud.

Olukorras, kus seadusandja on jätnud teema reguleerimata, tuleb loota droonilendurite heale tavale. Tänane õiguslik olukord pole probleemiks, kui taevafotograafid eraelu privaatsust austavad, materjali avalikustamisel pildile jäänud inimeste eraeluga arvestavad ning praktikas tõestavad, et tekkinud hirm piilumiste eest on ennatlik.

Tagasi üles