TTÜ doktoritöö: automatiseeritud tehaseid takistavad kõige rohkem inimesed

Pilt on illustreeriv Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Nii selgus hiljuti Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud doktoritööst, mille käigus analüüsiti inimlike eksimuste andmebaasi andmeid aastatest 1999 – 2014.

Doktoritöö fookuses oli automatiseeritud tehaste projekteerimine ja käikulaskmine. Töö autor Rommi Källo koostas selleks unikaalse inimlike eksimuste andmebaasi, mis sisaldas andmeid 26 tehase automaatjuhtimissüsteemi projekteerimise ja käivitamise kohta.  

Doktorandi kavandatud uudne ja põhjalikum inimpõhiste probleemide klassifitseerimise skeem võimaldas vigu ja eksimusi eristada sõltuvalt probleemi tekke iseloomust. Uuriti inimpõhiste probleemide levikut hierarhilises süsteemis leidmaks võimalusi nende trajektooride kaardistamiseks ning tõkestamiseks. Selgus, et automatiseeritud tehaste käivitamise põhiprobleemid tekivad ebakvaliteetse informatsiooni levikust, mis omakorda põhjustab kaootilisuse meeskonna töös.

Ise on Källo osalenud enam kui kolmekümnes projekteerimis- ja käivitusmeeskonnas nii tselluloosi- ja paberitehaste, kütusetehaste, elektrijõujaamade kui ka terasetehaste automaatjuhtimissüsteemide loomiselrohkem kui kahekümnes riigis.

«Kaootilise käitumise leviku tõkestamise efektiivsus sõltub otseselt selle kaardistamise täpsusest ja valitud strateegiast selle kõrvaldamiseks», selgitas doktoritöö juhendaja, emeriitprofessor Vello Reedik.

Jõuti järeldusele, et kõige parem viis inimese põhjustatud vigade vältimiseks on meeskonnatöö sünergiapõhine korraldamine. Sünergiapõhine lähenemine projekti meeskonna tööle, koostööle üldiselt ja kommunikatsioonile on keerukate tööstusprojektide jaoks uus suund, mille otstarbekust tõestab doktoritöö tehaste käivitamise prognoositava ajagraafiku ja eelarve kaudu. Testide tulemusena saab väita, et rakendades seda metoodikat inimtekkeliste probleemide põhjustatud kaose tõkestamiseks, on võimalik otseseid tööjõukulusid vähendada kuni 6,7% ja kogu projekti kestust kuni 21%.

Doktoritöö eesmärks oli inimlike vigade trajektooride pideva jälgimise ja nende sünergiapõhise korrigeerimise optimaalse strateegia väljatöötamine. See on keerukas protsess, sest inimlike vigade ja eksimuste ilmnemine on juhusliku iseloomuga ja nende trajektooride korrigeerimisel saab toetuda vaid diskreetses matemaatikas kasutatavaile sündmuste tõenäosusliku modelleerimise vahendeile. Iga vea või eksimuse ilmnemisel tuleb selle trajektoori korrigeerimiseks moodustada uus metameeskond ja modelleerimisega optimeerida selle sünergiapõhine struktuur. Seda intuitiivselt tehes, nagu seni, pole aja kokkuhoid võimalik.

«Doktoritöö teeb eriliseks doktorandi erakordselt pikk staaž ja laiahaardeline rahvusvaheline praktika selles valdkonnas. Töö jätkamiseks tuleks seda arendada kahes järjestikuses etapis. Esmalt oleks vaja välja töötada sobiv tarkvara, mis seoks käesolevas doktoritöös väljatöötatud metoodikad ühisesse tarkvarapaketti. Edasi tuleks mainitud tarkvara integreerida mõne olemasoleva projektijuhtimise tarkvaraga,» lisas Reedik.

Töö täisteksti saab lugeda SIIT.