Tsiklihooaeg südatalvel: motorahvas unistab Helsingis

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Neeme KorvPostimehe arvamustoimetuse juhataja

27. jaanuar 2017, 23:59

Artikli foto — Foto: Messukeskus Helsinki

See juhtub alati millalgi jaanuari teises pooles. Päevad lähevad pikemaks. Asfalt on plägane, aga siiski mitte enam talvist nägu. Tõnisepäev on möödas ja karu koopas teise külje pööranud – pool talve läbi. Ühel hommikul teevad tihased noka ja lauluga päikesetervitust, teisel tuleb mantlikrae tuuleiilide eest kõrgele tõsta ning mõistad, et kevadet annab veel oodata.

Just siis see juhtubki. Tsiklirahvast haarab seesmine ärevus. Kaherattaliste taltsutajad hakkavad äkki oma raudsetest suksudest puudust tundma. Korraga tekib igatsus päikese ja sõidutuule, reiside ja matkade, teede ja tänavate järele. Isegi vihm tekitab heldimuse. Kevad, mis tähendab uut motohooaega, on veel kaugel, aga juba tahaks…

Plahvatus Pasilas

Rahutustunde plahvatus kajab imehästi vastu Helsingis Pasila linnaosas messikeskuse hallides, kus igal aastal just sel ajal on Põhjamaade suurim motomess, tänavu 37. korda. Moottoripyöränäyttely ehk MP-messu. Mullu osales 60 600 motohuvilist ning TNS Gallupi uuringu järgi jäi 91 protsenti neist messiga rahule.

Uute ja kasutatud mootorrataste registreerimine kasvab Eestiski aasta-aastalt ning see kajastub kahtlemata ka huvis Soome motomessi vastu. Helsingi messikeskuse siinsele esindajale Profexpole on see tippsündmus. Hommikused üle lahe suunduvad parvlaevad on täis motoriietes või muude väliste mototunnusmärkidega rahvast. Profexpo andmetel oli mullu külastajaid Eestist poole tuhande kandis, kuid ettevõtte juhi Tiit Sarve hinnangul kindlasti enam, sest paljud ei käi eelmüügist piletit ostmas. Eelmüüki teevad ka laevafirmad.

Motohobi on heade aegade üpris kallis nišihobi. Selle järgi, kuidas läheb mootorrataste müüjatel, saab hinnata ka majanduse seisu. Ehk lihtsalt öeldes seda, kas rahval on raha või mitte. Masu ajal kukkus mootorrataste müük Euroopas jämedalt kolmandiku võrra. 2009. aastal langetasid Helsingi messi korraldajad raske südamega otsuse jätta sündmus ära ning korraldada lohutuseks kevadel väiksem moto-show. Aga aasta hiljem sai MP jälle rattad alla ning sellest ajast alates pole hoog raugenud.

Valdkonna tegijad näevad homset helgetes toonides. «Mootorrattasõit ja tsiklid huvitavad inimesi üha enam ning pole kahtlust, et see peegeldub lähitulevikus meie müügiarvudes,» rääkis KTMi esindaja Jaro Sihvonen mulluse näituse järel messikeskuse veebiväljaandes. KTM on üks neist, kes nähtavalt on messidel järjest võimsamalt esindatud, püüdes pilku matkaendurode ja elektritsiklitega.

Taas kord sadulas

Siinkirjutajal on kuue messi kogemus. Arvud arvudeks, see on üks igavesti hea vaibiga üritus, pealegi on Helsingi-trett mõnus vaheldus argirutiinile. Laevapiletid sel perioodil on soodsad ning kui aega rohkem, saab ju kasutada juhust, et põigata läbi Kiasmast või mõnest muust muuseumist.

MP-messu pole lihtsalt mess, kus paarsada eksponenti müüb kaupa, teeb turundust ja vahetab kontakte. See on motopidu. Nagu oleks kauaoodatud motohooaeg mõneks päevaks avatud. Samal ajal kui väljas tuiskab lobjakat, kõrguvad lumehanged või on 20 ja enam külmakraadi, mürisevad testirajal mootorid, söögikohad on pilgeni täis tsikliriietes inimesi, mängib raskem rokkmuusika.

Avatud on varustuse kaubamajad, oma valiku on lahti pakkinud kõigi motomaailma vaprate ja ilusate esinduspoed: Honda, Yamaha, Suzuki, Kawasaki, Harley-Davidson, BMW, KTM, Ducati, Aprilia ja teised. Eriti huvitav on näha näiteks Triumphi, MV Agusta, Indiani ja Victory mudeliseeriaid kogu hiilguses. Meie poodides midagi niisugust ei näe.

Suuremale osale mootorratastest saab peale ronida ja isteasendit proovida. Üksi või kahekesi. Keset talve, kui pole ammu sadulasse istunud, on tunne kirjeldamatult jumalik. Mugavast sadulast ei tahakski püsti tõusta. Unustad end unistama.

Kui tootjal on väljas täiesti uus mudel või vana populaarse mudeli edasiarendus, pole haruldane seegi, et MP-messile tuuakse neid kaks või isegi rohkem. Nii välditakse olukorda, kus tuleb liiga kaua oodata. Pealegi võib ju ühele mudelile laduda näidisena peale lisavarustuse: kohvrid küljele ja taha, kaitserauad, lisatuled jne.

Ja kui end registreerida, saab sõita ka. Päriselt. Tänavusel messil on ühes hallis 430-meetrine testirada, lisaks rada mopeedidele ja väikestele mootorratastele. Kiiver, kaitsmed ja peaaegu nagu… tere, suvi! Testimisvõimaluse loomine ja arendamine on viimastel aegadel olnud oluline suund, räägib Tiit Sarv. «Nad on isegi kutsele kirjutanud: kui kardate sõltuvust, hoidke neil päevil messihallist eemale,» muigab Sarv.

Äriloogika järgi võiks testiring olla suunatud neile, kes plaanivad uue tsikli ostu, kuid olen enam kui veendunud, et suur osa meist, motoinimestest, käib testiringil selleks, et sõita. Lihtsalt sõita. Motorahvas on parajalt romantiline, nii et mõneski silmapaaris ei sära vastu näitusehalli prožektorid, vaid hoopis kujuteldavad kilomeetrid rataste all. On selge, et uut tsiklit saavad endale lubada vähesed, on ka päris jõukatele mõeldud unikaalseid rattaid, kuid motomaailmas lähenetakse kliendile harva otsese müügisurvega. «Head unistamist!» tavatseb Saksa motokaubamaja Louis soovida oma klientidele iga-aastast kataloogi saates.

Varustuse laat

Hakkab silma, et soomlastele on just MP koht, kust hea endale midagi soetada. Kiivrid, joped, püksid, kombed, kindad, saapad, aga ka tsiklite varuosad. Kõike saab ju kohapeal proovida ja võrrelda, ei pea jooksma mööda linna poest poodi või istuma, näpp suus, internetiärides. Pealegi tehakse messi ajal rohkesti eripakkumisi ning põhjanaabrid on varmad neid kasutama. Olen aastate jooksul üht-teist soetanud endalegi, kuid Soome hinnatase on Eesti omast kõrgem, sestap tähendab sealne soodushind enamasti meie tavahinda.

Kamapörssi nime kandev kasutatud esemete müük on MP vana tava, sealt tasub läbi käia. Kui satud messile teisel ja kolmandal päeval, pole eriti midagi alles. Oma silmaga tasub kaeda ka kasutatud mootorrattaid, seal liigub mõnikord haruldasi mudeleid, mida on lihtsalt silmale ilus vaadata. Soomes on motokultuur pikkade traditsioonidega ning seetõttu satub müüki ka 25–30 aasta vanuseid originaalkorras tänavatsikleid, praeguseks parajad retrod. Mullu müüdi 138 kasutatud tsiklist maha ligi poolsada.

Messil on motomatkaklubide, kollektsionääride ja ehitajate boksid ning iseehitatud mootorrataste (custom) konkurss. Kavva kuulub õhtune show, kus on astunud üles kuulsad mototrikitajad või on peetud näidiskrossivõistlusi. Ennast tutvustavad motoajakirjad ning suvised motokokkutulekud, teiste seas meie Jõgevatreff. Miks? Soomlased on Treffil arvukaim välisriik, ütles Eesti suurimate traditsioonidega motokokkutuleku korraldaja Eigo Ellisson. «Meile on see ühtlasi meeldiv kohtumine sõprade ja tuttavatega.»

Ühe olmelise asjaoluga peab külastaja arvestama. Kui joogi saab kätte suhteliselt kerge vaevaga, siis söök messikeskuses on kallis ja järjekorrad meeletud. Ning istuda ja astuda pole toidualal enamasti ruumi. Seega soovitan piirduda messil snäkiga ja arvestada tõhusama einega kuskil linnas.

Kui nelja-viie tunni pärast näituselt väljud, on väljas pime, mis tuletab meelde, et see oli vaid põgus viiv motohooajast. Ohkad ja lähed. Tuleb veel oodata.