Mujal maailmas on viipemaksed juba laialt kasutusel, ütleb Tiina Soosalu Eesti Panga makse- ja arveldussüsteemide osakonnast. Esimesed viipekaardid anti välja Ühendkuningriigis 2007. aastal. «Praegu on seal iga neljas kaarditehing viipemakse. Euroopas on viipemaksed enam levinud veel Tšehhis, Poolas, Ungaris ja Slovakkias.»
Kaugematest riikidest toob Soosalu esile Kanada, kus enamik väljastatud kaartidest on viipekaardid ja 80 protsenti kaupmeeste juures on võimalik neid kasutada. «Kanadas on iga kümnes kaardimakse viipemakse.» Austraalias on samuti üle poole elanikest viipekaardiga maksnud.
Euroalal saab enamikus riikides teha viipekaardiga PIN-koodi sisestamata kuni 25 euro suurusi makseid, kuid see limiit on riigiti erinev. Eesti pangad leppisid kokku, et esialgu saab Eestis viipemaksega tasuda kuni kümne euro suurusi summasid. Eesti pangad võivad edaspidi ühisel kokkuleppel viipemakse maksimumsummat suurendada.
Pankade sõnul moodustavad kuni kümneeurosed kaardimaksed enam kui 60 protsenti kõikidest kaardimaksetest. «Viipekaartide puhul võidakse kontrollida, kas kaart kuulub kaardiomanikule, PIN-koodi küsimisega igal kolmandal või neljandal maksel või kui täitunud on teatud summa,» rääkis Soosalu.
Pankade sõnul on viipekaartide puhul peljatud seda, et viipemakseterminali juures kaart aktiveerub ja tasub omaniku teadmata kellegi teise summasid. «Selleks, et viipemakse toimiks, peab kaardi asetama umbes kahe sentimeetri kaugusele terminalist ja terminal ei võta sama summat kaardilt maha kaks korda järjest,» sõnas Soosalu.
Siiski peab kaardiomanik meeles pidama, et nii nagu iga kaardi kadumist märgates tuleb ka viipekaardi kadumise korral võtta kiiresti ühendust pangaga ja lasta kaart sulgeda. Kaardile on võimalik seada ka päevalimiit, soovi korral saab viipemakse võimaluse hoopistükkis sulgeda. Viipekaardi kohta saab täpsemat teavet pankadest, kes kaarte väljastavad.