Oksjonile pandi inimkonna võikaim hävitusrelv – Adolf Hitleri telefon

Hitleri telefon Foto: alexautographs.com

USA-s Marylandis tegutsev oksjonikeskus pani enampakkumisel müüki läbi aja loo inimkonna hävitavaimaks peetava relva – Adolf Hitleri isikliku punkritelefoni. Uurime, mida see vihatuima sõjakirjategija seade endast tehniliselt kujutab ja millist kasututust see aastakümneid tagasi leidis.

Alexander Historical Auctionsi poolt eeldatava hinnaga 200 000- 300 000 dollarit müüki pandud seade on pöördkettaga punane telefon, mis võeti ära otse Saksamaa liidri punkrist (Führerbunker) Berliini vallutamise käigus aastal 1945.

Ajaloolistest faktidest on teada, et pärast liitlasvägede poolt Berliini hõivamist sisenes 5. mail 1845 linna liitlasvägede brigaadikindral Sir Ralph Rayner (1896-1977), kuna oli saanud korralduse luua kontakt Vene vägedega. See õnnestus ja Nõukogude sõjaväelased korraldasid talle omalaadse linnatuuri. Väidetavalt pakkusid venelased talle selle käigus suveniiriks Eva Brauni telefoni, kuid kuna Raynerile meeldis punane värv rohkem, saigi ta endale just selle seadme – lisaks veidi portselani.

Telefon reisis temaga kodumaale kaasa ja Rayner jätkas Briti poliitikuna ka pärast sõda. Kui ta aastal 1977 suri, jäi telefon päranduseks tema pojale Ranulfile, kes selle nüüd müüki panigi, kuna telefoni kindlustuskulud olevat muutunud liiga suureks. Ta loodab, et seadme ostab mõni muuseum, et see tulevaste põlvede jaoks säilitada.

Allolevas videos räägib Ranulf, et Hitler kasutas telefoni kaasaskantava telefonina ja võttis seda tõesti igale poole endaga kaasa. Ta ei kasutanud seda mitte ainult punkris, vaid ka autodes ja rongis ning oma välipeakontorites.

Oksjonilehel märgitakse, et tegemist on ühe õudsema ajaloolise jäänukiga maailma ajaloos, mis andis  edasi käske mehelt, kelle korraldusel hävitati miljoneid süütuid inimesi, külvati kadu sadadel tuhandetel ruutkilomeetritel ja kelle tegevuse tagajärjel hävitati lõpuks ta enda kodumaa.

«See oli Hitleri mobiilse hävitusseadmega,» kirjeldavad oksjoni korraldajad.  

Tõendamaks telefoni autentust, on seda võrreldud Hitleri isikliku telefonisti aruannetega, kindral Rayneri fotodega, nagu ka väljavõtetega ajalehtedest ja erakogudest. Seade pandi müügile koos karbiga, millega Sir Rayner selle Saksamaalt koju toimetas.

Tehnilise poole pealt on tegemist Siemensi telefoniga, mis originaalis oli kaetud musta bakeliidiga – esimese täissünteetilise plastmassiga. Hitlerile andmise eel värviti see tumepunaseks, sinna kanti kotka ja haakristi kujutis ning telefonitoru siseküljele graveeriti selle kasutaja nimi.

Telefonil on ligi meetrine keerdus juhe. Telefonitoru saab aluselt eemaldada alles siis, kui seda 60 kraadi pöörata – selline lahendus loodi vältimaks toru juhuslikku hargilt kukkumist – näiteks autoga mööda põlluteid sõites. Telefonil on ka 140-sentimeetrine ühendusjuhe, mis lõpeb nelja metallotsaga kiireks ühendamiseks.

Seadme põhjal on silt kirjaga «W38 Fg. Tist 182b 31V.4.» Lahtikirjutatult tähendab see: mudel W38 Fernsprechgeraet Tischstation 182b, number 31 tähistab tehast Berlin-Siemensstadt, V tähistab aastat 1940 ja 4 aprilli. Seadme mõõdud: 6 tolli lai ja 7,5 tolli pikk.

Allikad: Alexander Historycal Auctions, Digital Trends