/nginx/o/2017/02/16/6349147t1h81ba.png)
Kodus ma ei tule selle pealegi, et hakata postkaarti saatma. Küll aga tegelen selle vanamoodsa teksti- ja pildiedastusviisiga aktiivselt reisidel. See on tore viis lähedasi rõõmustada - ma ise pole veel kunagi postkaardi saamise üle kurvastanud, kirjutab Hardi Keerutaja tehnoloogiaportaalis Digitark.
Kiri viib mõtted kaugetele paikadele ja toob vaheldust igapäevarutiinile. Nii olen kogunud sõprade aadressid ja plaanin neile mõned read saata. Mõnes riigis on see lihtsam, kuid praegu olen juba kuu aega Filipiinidel reisinud ja postkaarte pole veel kusagil näinud. Väikesed troopilised saared on turistidest ja nendega kaasnevatest aksessuaaridest veel üsna puutumata.
Siit leiab küll maailma suurimat pähklit, kuid pildiga paberitükki olen otsinud tikutule ja päikesevarjuga siiani edutult.
Teine oluline fakt on, et emal saabub nelja päeva pärast sünnipäev. Postkaardid, eriti kui neid saata Aasiast Euroopasse, on kohutavalt aeglased. Ka see on omamoodi tore, sest ega kaardil midagi pakilist enamasti polegi. Kusjuures kaardi saatmine on varasemalt juba olnud eraldi seiklus. Läkitus valmis kribatud, istusin Rishikeshis rolleri selga ja asusin postkontorit otsima. Sõitsin neli korda edasi-tagasi, enne, kui selgus, et nurga taga asuv postkontor oli vahepeal kinni pandud ja olin sunnitud järgmine päev uuesti minema. See oli märtsis, Eestisse jõudis juulis.
Ema sünna on jätkuvalt nelja päeva pärast ja seekord võiks kaart enne suve jõuda. Mida siis teha? Oleks meil Facebooki-kontod võiks ju ta seinale soovida. Õnneks pole. Elektronkiri pole ka päris see, mida tahaks saata. “Saada postkaardiäpiga,” ütleb mu reisikaaslane. Vaatan teda küsivalt.
Digitark.ee/SAADE räägib tehnoloogiast ja inimestest selle taga – vaata ja mõtle kaasa!