Aivar Pau: üks vastuseta küsimus e-residentide projektile

e-Residentsus

FOTO: «Reporter» / Kanal 2

Olen valmis kuulutama igavese au ja seda tähistava papist medali väljateeninuks inimese, kes annaks selgituse ühele seni vastuseta  lihtsale küsimusele seoses e-residentsuse projektiga.

Et asi kohe selgemaks ja lihtsamaks muuta, ütlen kohe ära ka küsimuse: ma ei saa aru, miks on ühele Venemaa või Soome füüsilisest isikust ettevõtjal vaja rahvusvahelise äri ajamiseks registreerida oma ühe-mehe-ettevõte Eestis?

Minu probleemi mõistmiseks tasub üle korrata need põhiargumendid, miks Eesti välismaalastele oma e-residentsuse programmi ettevõtete loomiseks  soovitab. Need on:

  • kiire asjajamine riigiga
  • ettevõtete tulumaksuvabastus taasinvesteeritud kasumilt
  • odav arendustööjõud
  • ülimadalad ettevõtete pidamise kulud

Paneme siia kõrvale ka rahvusvahelise rusikareegli, mis ütleb, et tulu maksustamise õigus on sel riigil, kus toimub ettevõtte reaalne tegevus. (On ka täiesti vastukäiv Eesti kriteerium: ettevõte on Eesti maksuresident, kui ta on siin asutatud – aga see selleks – topeltmaksustamise lepingud on abiks)

Kogu selle kompoti valguses jõuame kummalise olukorrani, kus motivatsioonist on tõesti väga raske aru saada. Ühe-mehe-ettevõttel pole ju mingeid erilisi ülalpidamiskulusid, investeeringuid ega ka teisi töötajaid, kelle palgalt kokku hoida.

Mis kasu on on kiirest asjaajamisest Eesti riigiga, kui maksuasju peavad need ettevõtted ajama ikkagi oma riikide maksuameti ja äriregistritega - asutustega, millega vaevaline suhtlemine on neid mõjutanud Eesti e-residendiks saama?  

Kõik argumendid on kadunud. Miks siis ikkagi luua oma ühe-mehe ettevõte siin, nagu senine valdav praktika näitab?

Asjal oleks jumet justkui siis, kui meie teenusepakkujad suudaksid leida lahenduse, mis aitaks läbi Eesti neil mugavalt asju korda ajada oma riigiasutustega, kuid see oleks juba kõrgem tase ja tähendaks, et looksime tööriistad juba mitte meie ettevõtjaportaali ja e-maksuametiga vaid samad asjad ka India, Sri Lanka ja Saksamaa e-riigi teenuste tarvis. See on aga tulevikuulme ja ei saa olla praegu vastuseks.

Või kas võib äkki tõesti asi olla selles, et vaatamata avalikele loosungitele näitavad need ettevõtted  oma äritegevuse asukohaks ikkagi Eestit? Et vaatamata reaalsele tegevuskohale, et e-residentsus andnud neile ikkagi ka siinse maksuresidentsuse?

Kaks esimest osapoolt kolmikust - ettevõte, Eesti riik, välisriik  - oleks sellise asjade käiguga väga rahul. Paraku tekib sisuliselt kõigi nende ettevõtete puhul topeltmaksuresidenstsus, mis tähendab, et oma noosi tahavad saada ka e-residentide asukohamaad.

Oma tegevuse eestimaisuse näitamiseks pole tegelikult palju vaja: justkui kontorile viitav aadress kuskil ärihoones, kontaktisik või paar ja pangakonto, kust näiteks üks India ettevõte oma Pakistani klientidega sõlmitavad tehingud läbi saaks lasta. Ja sellist teenust siinmail tõesti saab.

Nii on tekkinud e-residentsuse programmi ümber posu kõikvõimalikke e-residentide nõustajaid nagu kärbseid ümber meepoti. Üks sellistest nõustamisettevõtetest on LeapIN - kunagi koos e-residentsuse autori Taavi Kotkaga Nortalist lahkunud töötajate ettevõte, mis on saanud enda klientideks valdava osa e-residentide loodud ettevõtest.

«Kui äri on rahvusvaheline ja klientidega üle kogu maailma ning ka töötajaskond ja töövõtjad on rahvusvahelised, ei tohiks kellelgi tekkida kahtlus, et tegemist on Saksamaa ettevõttega Eesti katte all,» vahendas üks Saksamaa ettevõtja mõne kuu eest oma ajaveebis LeapIN-ist saadud nõu.

Sellise seisukohaga ei nõustu muidugi sissekannet näinud rahandusministeeriumi maksuekspert Tiina Hansson: «Olukorras, kus Eestis on ainult üks aadress, reaalset ei tööta ühtegi inimest, mingisugust tegevust ei toimu, siis on vaidluse korral Eesti maksuhalduril keeruline sellist äriühingut oma residendiks pidada.»

Tõsi, Hansson räägib vaid võimalikest maksuhadurite vahelistest vaidlustest. Aga kust üldse näiteks India maksuamet võiks aimata, et tema kodanikud on loonud kuskil maailma teises otsas e-ettevõtte? Aus vastus on: mitte kuskilt.

Sama vähetõenäoline on, et Eesti maksuametil on ressurssi hakata saatma kõigi e-residentide loodud ettevõtete majandusandmeid riikidesse, kus nende loojatest e-residendid võiksid teoreetiliselt olla. Vähemalt sama lootusetu üritus.

Mis saab aga siis, kui meil saab e-residente tõesti olema 10 miljonit...? Kas me ikka teame, et Eestil on topeltmaksustamise vältimise lepingud vaid enam kui 50 riigiga?

Muu seas viitas see ühe töötajaga Saksamaa ettevõte ka sellele, et sai endale kontoriruumi aadressi kuskil ärihoones – täpsemalt Sepapaja 6 asuvas majas. «Ilmselt on ka kõigil teistel e-residentide ettevõtetel sama aadress,» kahtleb sakslane. Tal on õigus, sel aadressil asub neid sadu ja sadu. Ettevõte sai loodud, näiline äri Sepapaja 6 katuse alt läks käima.

Jah, LeapIn’i suguste pakutavateks teenusteks ongi ka välismaistele ettevõtetele siinse aadressi hankimine, mis on sisuliselt virtuaalne kontor päris kivist ja betoonist pärisaadressiga pärismajas. Lisaks siis kontaktisikuks olemise ja riigisüsteemide keerukusele viidates asjaajamise enda peale võtmise teenused. 

Selline e-residentide ettevõtete kogunemine ühe katuse alla ei ole jäänud märkamatuks ka maksuametile.

«Me monitoorime seda, millistele aadressidele rohkem e-residentide ettevõtteid registreerinud. Tegu on aadressidega, mis ongi suuremad büroohooned või kus asuvad äriühingud, mis tegelevad teiste nõustamisega ja ettevõtte loomisega ning nende kaudu - või nende teenuste abil - loodud uued ettevõtted jäävad tihti sama aadressiga,» ütles maksu- ja tolliameti esindaja Mailin Aasmäe.

Mängu astub kohustustevaba juhe

Veelgu suurema hoo annab sellistele nõustamis- ja esindusettevõtetele ja vajadusele nende teenustele sisse riigikogu menetluses olev seadusemuudatus, mis vähendab e-residentide tegelikku seotust Eestiga veelgi ning kaotab ära meie riigi ja ettevõtete tegelike esindajate vahelise otsekanali.

Kehtiva õiguse kohaselt peab nimelt firmade asukoht ja nende juhatuse asukoht langema kokku ja asuma Eestis. Eelnõu võimaldab tulevikus juriidilise isiku juhatusel asuda aga ka väljaspool Eestit ning juhtida Eesti registreeritud juriidilisi isikuid sealt.

Määrata tuleb vaid kontrollitud taustaga Eesti kontaktisik, kes on õigustatud vastu võtma juriidilisele isikule suunatud tahteavaldusi ja menetlusdokumente. Ehk siis just sellised nõustajad, lisaks  advokaadibürood, notarid ja õiguskontorid.

Kusjuures - mingisugust vastust riigi ees neil kontaktisikutel oma esindatavate ettevõtete nimel muidugi ei ole ja kliendisaladuse kaitse ei võimalda ka riigil läbi nende vajadusel ettevõtete juhtideni jõuda.

Samas tuleb nõustuda Riigikohtuga, kes on arvamust avaldanud, et seadusemuudatust pole ülde vaja, kuna ka kahtiv seadus ei sunni kedagi uurima, kus ettevõtte juhatus tegelikult asub.

Ärge kasutage riigi e-teenuseid?

Ka riigi asutatud e-residentsuse projekti meeskond ise pole asunud paraku reklaamima mitte niivõrd riigi ettevõtjaportaali ja selle teenuseid vaid üsna avalikult suunama e-residente just nende satelliitnõustajate juurde.

E-residentsuse projektijuht Kaspar Korjus andis alles kahe kuu aja eest intervjuu Hispaania väljaandele. Selle ajakirjanik kurtis, et ettevõtte asutamine ei käi siin väga lihtsalt. Mida vastab Korjus?

Ei, ta ei asu andma lootust, et meie ettevõtlusportaal paraneb ja et riik pingutab, kuidas vähegi jõuab. Vastupidi, sõnumiks on riigi poole pöördumisest loobuda: «Sest te kasutasite riigiportaali, kuid nüüd suudab iga erafirma teil aidata selle ära teha. Paljud inimesed kasutavad nüüd partnereid, kes nende eest kõik ära teevad ja teie peate vaid allkirja andma. Valitsus ei saa iial olla nii kasutajasõbralik kui erasektor ja startup’id,» sõnas ta.

Pole muidugi kahtlust, et valdav osa Eestis tegutsevatest e-residentide ettevõtetest tegutsevad ilmselget üllatel ja läbipaistvatel alustel. Eestis on neil juba olemas või loomisel reaalselt tegutsev arenduskeskus. Ütleme nii nelja töötajaga, nagu käibemaksukohuslastest e-residentide ettevõtted meil tavaliselt on.

Nende juhatus ja müügi- ning turunduskontor asuvad Soomes, Venemaal Singapuris – eelviidatud eelnõu realiseerumisel võivad need sinna jäädagi. Arendajaid on kasulik Eestis pidada, kuna nad on siin lääneriikidega võrreldes madalapalgalisemad. Kasumi saab näidata investeeringuna siinsesse ettevõttesse ja ettevõtte tulumaksu sel juhul tasuma ei pea. Topeltmaksustamise lepped on Eestil kümnete riikidega. Eesti saab tööjõumaksud ja kõik on rahul. Pangakonto omamine Euroopa Liidus on lisaboonuseks.

Mida aga ikkagi teha ettevõtetega, millel pole plaaniski luua Eestis mingisugust reaalselt tegutsevat üksust. Kui kellelegi ei meeldi lihtsalt oma riigi kõrged maksud ja asjaajamise keerukus. Kogu tegelik tegevus jääb sinna, kus ta varemgi toimus. Eestis luuakse kohalik keha, aadressiks saadakse midagi Sepapaja 6 laadset, luuakse e-posti aadress, LeapIN-i sugused jäävad ametlikeks esindajateks.

Kas Eestist saab peaaegu legaalne maksuparadiis, üdini läbipaistev ja dokumenteeritud, kuid välisriigid pole ikkagi väga õnnelikud?

Üha suuremad vabadused Eestis asutatud ettevõtete juhtimiseks välismaalt ning eri riikide maksuametite  olematu koostöö võib tõesti tekitada reaalse ohu selleks, et välisriikidel jäävad saamata õigustatud maksud Eestis asutatud e-residentide ettevõtete tegevuselt.

Tagasi üles