/nginx/o/2016/04/18/5275585t1h6599.png)
/nginx/o/2016/06/03/5469305t1hf781.jpg)
Gramm DNA-d mahutaks ligi 215 miljonit gigabaiti andmeid. Põhimõtteliselt mahuks nii kogu inimkonna andmestik ära paari veoautosse.
Kuhu panna kogu maailma andmed? DNA abil mahuvad need ära paari veoautosse (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimase kahe aasta jooksul loodi rohkem uusi andmeid kui kogu eelneva ajaloo jooksul kokku. Ühel hetkel muutub aga andmehulk nii suureks, et praegustest võimalustest selle haldamiseks ei piisa. Nüüd teatasid aga teadlased, et nad on välja tulnud uue viisigiga see andmemass ära mahutada ja saladus peitub DNA-s, vahendab Science. Nimelt leisid nad viisi, kuidas digitaalsed andmed DNA-sse kodeerida.
Teisisõnu mahuks ühte grammi DNA-sse ligi 215 miljonit gigabaiti andmeid. Põhimõtteliselt mahuks nii kogu inimkonna andmestik ära paari veoautosse.
Tehnoloogia kasuks räägib asjaolu, et DNA on kompaktne ja seda õigesti hoiustades kestab DNA sadu tuhandeid aastaid. Erinevalt kassettidest, CD-plaatidest või kõvaketastest, ei hakka DNA kvaliteet ajas tuhmuma.
DNA-sse andmete panemine sai alguse juba 2012. aastal, kui Harvardi Ülikooli teadlased 52 000-sõnalise raamatu DNA sisse ära mahutasid. Ometigi oli tollal leiutatud tehnoloogia praegusega võrreldes lapsekingades, sest ühte grammi DNA-sse mahtus pea kakssada korda vähem andmeid, kui äsja välja toodud lahenduse puhul.
Iseküsimus on muidugi see, kui palju taoline lõbu maksma läheks ning lisaks sellele on praegune meetod veel küllaltki aeglane. Avalikkuseni võiks meetod jõuda alles kümnendite jooksul. Siiski usuvad lahenduse autorid, et kulud hakkavad aja jooksul langema ja kuna DNA-sse andmete kirjutamises nähakse peamiselt arhiivide päästjat, pole selle kiirus nii oluline, kui näiteks igapäeva andmetöötluses.