Eesti innovaatorite vastusamm võimu tagurlusele: mõelgem edasi, mitte tagasi

Linnar Viik Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Innovatsiooni eestvedajad, IT-gurud ja visionäärid on otsustanud Postimehe ärgitusel suu lahti teha – me peame mõtlema edasi ja mitte tagasi ning pidada 2017. aasta Eestis ühe võimuerakonna eestvedamisel diskussioone e-valimiste tiibade kärpimise üle on nende hinnangul kummaline , et mitte öelda ootamatu ja tagurlik.

Pöördusime mitmete Eesti innovatsiooniinimeste ja otsustajate poole ettepanekuga algatada arutelud täpselt vastupidisel suunal: mis oleks, kui ragistaks pead hoopis selle üle, millised võiksid olla meie järgmised e-kanalitesse siirduvad teenused, mida võiks veel laialdasemalt digitasemele viia?

Tundub, et vajutasime õigele nupule, sest vastukaja oli külluslik: ideed läksid lendu, inimesed olid rõõmsad, silm läks särama, mõni asutus on esindatud lausa kahe rääkijaga. Allolev jutt tuleb pikk, ühe korraga seda läbi ei loe. Sooviti täielikku paberivaba asjaajamist, sooviti täisautomaatset juhilubade vahetust, sooviti väga palju muud.

«Kohe tuju läheb heaks, kui loen seda plaani tuua meediasse arutelu digitaliseerimise tulevikust,» kõlas näiteks ettevõtte Columbus Baltimaade juhi Ivo Suursoo reaktsioon.

Avaldame saabunud ideed täpselt sellisel kujul, nagu need meile saabusid. Oma sõna e-valimiste ja innovatsiooi teemadel otsustas sekka öelda ettevõtlus ja IT-minister Urve Palo – tema seisukoha jätame kõige lõppu.

Ivo Suursoo
Columbus, Baltimaade peadirektor

Võiks kehtestada nõude, et alates 2020 ei tohi ükski arve liikuda paberkujul (sealhulgas PDF e-kirjaga), vaid kõik peab käima masinloetavas formaadis otse ostja raamatupidamisse või panka. Kõik tarbijad peavad saama soovi korral oma tehingu kohta e-kviitungi.

Linnar Viik
IT-visionäär, õppejõud, ärimees

Me peaks sõltumata digiteemasid ümbritsevatest sesoonsetest kontraptsioonidest regulaarselt esitama küsimusi - kas mingit tõstatunud probleemi, mis puudutab paljusid inimesi, ei saaks lahendata olemasoleva süsteemi teisiti toimimisel ning digitaalsete lahenduste kasutamisel?

Liialt tihti jäetakse mulje, et olemasolemad süsteemid ja struktuurid on valmis ning lõplikud, neid muuta pole võimalik (või on see liialt keruline elik liialt keeruliseks mõeldud), meile jääb vaid mõne protsendipunkti mahus peenhäälestamise võimalus ja kuna raha rohkem ei ole (ning seda kuskilt juurde ei tule), siis tuleb leppida sellega, mis on. Sellises suletud mõtteringluses kasvab stagnatsioon tema sügavaimas tähenduses.

Asja juurde. Millised on need valdkonnad, kus tundub kõige enam raha nappivat, kus teemad puudutavad suurt osa ühiskonnast ning süsteemist enesest lahendusi ei pakuta? Või millised on digilahendused, mis aitaks saavutada struktuurseid muutusi majanduse ja tööjüu struktuuris?

Avalikust eelarvest finantseeritavatest tegevustest on üle kolmandiku seotud sotsiaalse kaitse valdkonnaga. Millal viimati toimus avalik, läbipaistev arutelu sotsiaalse kaitse kulutuste halduskulude, loodud süsteemi tõhususe ning ajakohasuse üle? Kas planeeritud summat (üle 3 miljardi euro aastas) saaks senisest raha saajatele mugavamalt, kiiremini ning riigile tõhusamalt jaotada? Kui ei saa, siis miks ei saa? Ideaalis võiks toetuste jaotamise süsteemi transakstsioonikulu olla mitte suurem, kui 0,5 protsenti toetuste kogumahust. Milline on see praegu ja miks ei võiks see olla väiksem?

Nüüd aga paar pisemat ja konkreetsemat näidet.

Juhul, kui me lähtume tõdemusest, et IT teadlik ja intensiivne kasutamine annab kõigis majandussektorites ja ettevõtetes produktiivsuse kasvule positiivset mõju, siis tuleks soosida ettevõtete, eelkõige juba praegu tegutsevate ettevõtete erinevaid e-teenuste ja e-äri arenduse algatusi.

Üheks võimaluseks, mida kunagi e-kaubanduse algaastatel arutati oli digikanalite kaudu toimuvate tehingute vabastamine käibemaksust, seda eelkõige piiriüleste teenuste ja kaupade puhul. Tarbijatele, eelkõige jaetarbijatele on e-kaubanduse kasutamismugavuse kõrval täiendavaks stiimuliks soodsam hind. Juhul, kui e-kaubanduse ning e-teenuste käibemaks oleks väiksem, näiteks poole väiksem, siis stimuleeriks see täiendavalt ettevõtteid looma ja arnedama oma teenusied just digitaalsel kujul, kuna tarbijatele oluliselt parema väärtuspakkumise saab teha just selle kanali kaudu. Loomulikult on sada põhjust võimalik leida selleks, miks käibemaksu erisusi ei saa, ei tohi ega ole ülse sõnnis mõeldagi.

Muidugi võiks ettevõtted ise mõista, et läbi oma äriprotsessi digitaliseerimise on nad nii kuluefektiivsemad kui ka omavad paremat ärimahu skaleerimise võimekust. Selleks aga, et mõju oleks struktuurne ja majandust läbiv, peaks lahendus olema ka majandust tervikuna läbiv ja lähtuma tarbijate ostujõu ning -eelistuste kasutamisest muutusi vedava stiimuline.

Veel midagi? Jah. Ma tahan, et haigekassa nõuaks kõigi tema poolt finantseeritud tervishoiuteenuste kajastamist patsiendiportaalis. Ma tahaks, et ka kõigil muudel tervishoiteenuse pakkujatel, kes ametliku tegevusloa alusel tegutsevad oleks kohustus patsiendiportaali info sisetada. Ma tahaks, et kõigil patsientidel oleks võimalik kõiki talle pakutud teenuseid sealsamas portaalis hinnata nii teenuse kättesaadavuse, kvaliteedi kui ka tulemuse osas. Jah, ma pean loomulikuks, et meil oleks olemas digiEMO teenus.

Tahan, et juhul, kui minu laps on lasteaias haigeks jäänud ning sõidan talle enne tööpäeva lõppu järele, oleks mul võimalus poole tunni pärast kodus teha juba kiire videokonsultatsioon oma nutiseadme abil ning saada kiired juhised edasiseks. Avalikust elarvest on tervishoiu kulud igal aastal miljerd ja enam eurot. Otsime tervishoiu finantseerimise kasvuks allikaid, kuid harva esitame küsimusi tervishoiu infosüsteemide asja- ja ajakohasuse osas. Just tervishoiu valdkonnas, kus avalik sektor on dominantne turutegija tuleks süsteemi toimimise kulud ning uute, kasutajale mugavamate teenuste arendamine seada prioriteediks.

Midagi pisikest ka? Mul pole selle vstu midagi, kui prügiveo autodel oleks videoregistraatorid, mida analüüsib Maanteeamet selleks, et teede hooldust ja remonditöid senisest paremini planeerida. See on aga juba liiga elementaarne, et seda mingiks uuenduslikuks ettepanekuks pidada.

Minu lühike arvamus on see, et meie senine edulugu digiteenuste osas tekkis suurel määral läbi avatud ja piirenguteta arutelu ning selle arutelu lähtepunktiks oli pidevalt üks - kuidas edasi, kuidas peremini? Just selles osas sekundeerubki ehk mu kirjutatud sulle kõige paremini, kuna püüan endiselt elada edasimõtlevas meelelaadis. Sulle aga tänu, et võtad digiteemade renessanssi ette

Andres Kütt
Riigi Infosüsteemi Amet, riigi IT-peaarhitekt

Vast olulisim asi, mida meie digiriigis võiks paremini teha, on andmete väärindamine.  Kõikvõimalike teenuste pakkumise käigus tekib suur hulk andmeid. Kuid me ei suuda nende andmetega peale teenuse osutamist suurt midagi kasulikku teha. Veelgi enam, me ei suuda neid andmeid ka mõistlikult jagada neile, kes võiksid neist kasu leida. Andmeanalüütika ja avaandmete osas saaksime kindlasti veel palju ära teha.

Kaspar Korjus
EAS, e-residentsuse direktor

Suures pildis võime öelda, et oleme jõudnud sinnamaani, et Eesti on digitaliseeritud. Teenused saavad alati olla kasutajasõbralikumad, kuid see on juba peenhäälestus. Oleme astunud ka järgmise kasvufaasi esimesed sammud – pakume e-residentsuse läbi digitaliseeritud ettevõtluskeskkonda kõigile ettevõtjatele maailmas. E-residentsus ei ole piiratud aga ainult ettevõtjate kasutusega, võimalustele seab piirid vaid kujutlusvõime.

Näiteks digitaalse identiteedi kaudu on just Eestil võimalik saada haiglaks kõigile maailma kodanikele võimaldades neile ligipääsu e-tervise teenustele ja e-ravimitele. Eesti võiks saada ka platvormiks ELi elamislubade ja viisade taotlemisele, kaotades ära vajaduse füüsilisteks kohtumisteks. Eestil on võimalus kujuneda ka riikidevaheliseks andmevahetuskihiks, nagu on esimesed sammud tehtud Soomega X-tee rajamisel. Digitaliseerides tänase pabermajanduse ja bürokraatia, saavad eestlased pakkuda ühist platvormi merenduse, lennunduse või logistika organisatsioonidele ükskõik millisest maailmanurgast.

Aeg on käes aga hakata e-teenuste ühe efektiivsemaks muutmise asemel rohkem keskenduma majanduslikule kasvule. Kui rakendada e-residentsus Eesti majanduse vankri ette, siis on Eesti oma digitaalses eduloos alles alguses.

Hannes Astok
E-riigi Akadeemia, arendusjuht

Tulevik saab olla inimeste vajadusi ette aimavate täismahuliste teenuste pakkumises. Need teenused peaks olema kättesaadavad igas seadmes, eeskätt mobiiltelefoni või tahvli kaudu ning sellise kasutajaliidesega, mis ei nõua muud kui paaril näpuliigutust.

Näiteks võiks juhilubade uuendus käia nii, et paar kuud enne aegumistähtaega saame mobiili ekraanile teate: Hannes Astok, kas soovite uuendada juhilube? Vastates jah, saame uue teate, kus valitsus teatab, et saadab uued juhiload mulle postiga koju. Ja ongi kõik! Võlu seisneb ju selles, et riigil on olemas nii teave mu juhtimisõiguse kohta, minu pilt ja allkirjanäidis, vajaliku riigilõivu makse kohta saab mulle saata pangalingi.

Samasugune proaktiivsus võiks olla kõigi teenustega: kui mu laps hakkab saama kooliealiseks, võiks mu linnavalitsus mulle saata valikud, mis kooli ma oma last tahan panna – muud andmed lapse kohta on ju riigi infosüsteemides olemas.

Kui mulle on määratud puue, siis miks ei võiks sellega kaasnevad soodustused uueneda automaatselt või paari hiireklikuga, ilma 68 lehekülge pikka avaldust täitmata (näide elust enesest)?

Täna on Eestis kõik võimalused selliste teenuste osutamiseks loodud. Puudu jääb vaid süsteemsusest, liidrite eestvedamisest ning soovist teenuseosutamise protsesse muuta.

Ajal, mil eraettevõtlus püüab oma kliente võimalikult palju suunata e-kanalitesse, olgu selleks siis pangandus, telekomid või lennufirmad, mõjub poliitikute soov lühendada e-valimiste hääletusperioodi otsekui masinapurustajate liikumine. E-valimised ei tee mitte ainult valimisi inimestele kättesaadavamaks (viimastel valimistel hääletasid eestlased enam kui sajast riigist), vaid aitab pikemas perspektiivis vähendada oluliselt ka valimiste kulusid (vähem jaoskondi, töötajaid ning sedelite trükkimist) ning kiirendab häälte lugemist ning valimistulemuste selgumist. Aga kuna tegu olevat poliitilise sammuga, siis võiksid auväärsed ministrid järgmise sammuna ning samasuguse poliitilise avaldusena arvutite ja mobiiltelefonide kasutamisest loobuda ning endale kirjutamiseks hanesuled ja tindipotid soetada.

Nagu kirjutas Hando Runnel: «Kelle sõrm on sinine, sest saab õige inime, kes teeb tööd, ei inise!»

Paul Jaakson
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, innovatsioonihangete ekspert

Innovatsiooniga käib alati kokku risk ja uudse tehnoloogia levikul peab head eeskuju näitama ka suurt ostujõudu omav riik ise. Kogu Euroopas on riigid üha enam hakanud tähelepanu pöörama innovatsiooni „hankimisele“ ning selle tulemusel on loodud avalikus sektoris väga mitmesuguseid lahendusi. Eesti puhul võib meditsiinitöötajate personaalmeditsiini otsustustoe rakendust lugeda heaks näiteks edukast innovatsiooni loovast riigihankest. Hetkel töös oleva hanke eesmärgiks on koguda patsiendi kohta info erinevatest andmebaasidest ja teha selle põhjal tervishoiutöötajale andmete põhjal kalkuleeritud raviettepanekuid. Selline tehnoloogia kasutamine, võttes arvesse näiteks patsiendi geneetilisi iseärasusi, võimaldab ravi korraldada patsiendipõhiselt ning tunduvalt efektiivsemalt. Samuti saavutatakse rahaline kokkuhoid, kuna haiguste ennetamise puhul puudub vajadus neid hiljem kallilt ravida.

Teise näitena võib tuua e-politsei hanke, mille eesmärgiks on varustada politseid vastupidavate tahvelarvutitega, millel on peal uudne ning äärmiselt intuitiivne tarkvara. Selliste tahvlite näol on teenistusülesandeid täitval politseinikul alati kaasas töökindel infoallikas, mille kaudu tuleb vajalik teave erinevatest andmebaasidest kiiresti ja hoomataval kujul kokku.

Neid kahte näidet ühendavaks teguriks on tehnoloogia poolt loodud võimalus hallata ja töödelda informatsiooni enneolematul viisil nii, et inimene sellest otsese kasu saab. Innovaatiliste riigihangete juures tuleb meeles pidada, et lisaks hankijale, kes innovatsioonihanke läbiviimisel uudse lahenduse kasutusse rakendab, omandab suure kogemuse ja konkurentsieelise ka ettevõtte, kes töötas välja uudse teenuse või toote ning saab seda nüüd kasutada mujalgi.

Aare Lapõnin
E-riigi Akadeemia, välisekspert

E-residentsuse projekt on hea algatus, mis kindlasti andis hea võimaluse veelkord näidata maailmale, et Eesti on atraktiivne koht äritegemiseks ning tark ja innovaatiline e-riik. Aga siit peaks minema edasi.

Kuid meeles peaks pidama, et e-residentsuse tarbija on üksnes üks tarbijasegment teiste tarbijate kõrval. Riigi eesmärgiks peaks olema tagada ühtlaselt hea teenindamise tase kõikide olulisemate gruppide jaoks. Täna see ei ole nii:

1. mitte kõik avaliku sektori teenused ei ole 100% elektrooniliselt kättesaadavad,
2. teenuste kvaliteedi tase kõigub,
3. teenindamise kuluefektiivsus on ebaühtlane. Ehk siis, tegelikult peab saama kõiki meie klientide segmente oluliselt paremini teenindada, sh suuri ja väikeseid välisinvestoreid, eestimaiseid ärisid, kodanikke ja välismaalastest residente.

Selleks peaks konsolideerima teenindusplatvormi, mis võimaldaks:

1. täielikult digitaliseerida kõik Eesti avaliku sektori teenused,
2. kasutada sama teenindusplatvormi ja erasektoril. Sellest võidaksid kindlasti just väikesed ja keskmise suurusega ärid, aga ka kaugkasutajatele suunatud teenusepakkujad.
3. hallata fokuseeritud klienditeenindamist toetavat teadmiste andmebaasi, et oluliselt tugevdada kliendituge.

Euroopa ühtne digiturg lisaks kõvasti väärtust e-residentsusele, sest kogu Euroopa digiteenused ja kaubad oleks kättesaadavad selle kaudu.

Toomas Türk
Teaduspark Tehnopol, IKT ja targa linna valdkonna juht

Heaks näiteks on e-kool, kus õpetajatel ja lapsevanematel on võimalik digitaalselt omavahel suhelda ning sellest jääb ka jälg. Digitaalne suhtlus ja asjaajamine koolis tuleks aga viia uuele tasemele, arendada edasi, kuna koolides on jätkuvalt tohutult paberitööd.

Laste õppimine muutub tulevikuks kindlasti veelgi interaktiivsemaks ning ka õppematerjalid ja testid saab koguda ja läbi viia interaktiivses keskkonnas. Selle teemaga on näiteks algust teinud juba Tehnopoli Startup Inkubaatori vilistlane Õpiveeb.

Uus suund targa linna teemal võiks olla kohalike omavalitsuste tasandil arendada paberivabu piirkondi, kus kogu asjaajamine, aruandlus ja suhtlus kodanikega käiks e-lahnedustega.

Ning kindlasti on suuremalt mõeldes üheks väga oluliseks teemaks tööstuse/tootmise ehk lisandväärtuse loomise digitaliseerimine, mis peaks kindlasti olema laiemalt prioriteet nr 1!

Urve Palo
Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister

Valitsusel ei ole plaani e-teenuseid kokku tõmmata. Otse vastupidi! Valimiste ja ka e-hääletamise puhul on oluline järgida põhiseaduses sätestatud valimiste ühetaolisuse ja salajasuse nõuet. Ühetaolisus tähendab, et valijad fikseerivad ühel kindlal hetkel võrdsetes tingimustes oma poliitilise tahte järgmiseks neljaks aastaks. Ehk e-valimiste periood peaks olema sama pikk kui on jaoskonnas eelhääletamise aeg. Lisaks leian, et peaksime leidma lahenduse elektrooniliseks hääletamiseks ka valimispäeval, et valimised oleks tõesti ühetaolised ning valijate võrdsus kaitstud. See lisaks meie suurepärasele e-valimiste süsteemile mugavust veelgi juurde!

Nii nagu tänane valitsus on otsustanud IKT sektorisse panustada, pole varem tehtud. Järgnevate aastate jooksul läheb 30 miljonit eurot e-Eesti arendamisesse. See tähendab, et paljud vaeslapse ossa jäänud projektid saavad kasvada ja areneda ning seni olematutel ideedel on võimalik turule tulla. Hea näide on e-residentsus, mis on seni opereerinud piskuga, saab juurde kokku 8 miljonit eurot. See on suur summa, mida seni pole keegi julgenud investeerida meie e-riigi lipulaeva.

Lisaks plaanime tegeleda B2B (business to business, ärilt ärile) e-teenuste arendamisega, tööstussektori digipöördega, sealhulgas on nii töötajate koolitamine kui tööstuste digitaliseerimine ja automatiseerimine, aga ka suurandmete avamisega paremate poliitiliste ja majanduslike otsuste tegemiseks.  

Üks osa on e-teenused riigi sees aga me viime need ka piiride üleseks. Soome ja Eesti ühine mittetulundusühing riikidevahelise x-tee arendamiseks lihtsustab äritegevust kummalgi pool lahte. See tähendab, et ettevõtja ei pea enam ringi jooksma notariaalselt kinnitatu paber näpus, mis ütleb, et tegu pole maksuvõlglasega või et sel inimesel on üldse õigus ettevõtet esindada. Vahetuvad andmed rahvastikuregistrist ja digiretseptist kuni äriregistriandmeteni – see teeb meie kõigi elu lihtsamaks.

Selge on see, et meie inimesed on harjunud e-teenustega ja isu nende järele ainult kasvab. Just selleks on meil IKT valdkonna arenguprogramm, mille ettepanekuid tutvustasin märtsi alguses.