EELK peapiiskop Urmas Viilma: kas tehisintelligentsile saab anda jumalikku hingust?

  • Kirik ütleb Eestis esimest korda välja seisukoha robotite ja Jumala suhetest
  • "Inimese õndsaks tegemine jääb robotitele alatiseks kättesaamatuks"
  • "Veel eelmisel aastal üritati meile Saksamaalt faksi saata"
  • "Kui inimene võtab Jumala rolli, on ta astunud üle lubatud ja lubamatu piiri"

EELK peapiiskop Urmas Viilma kasutab agaralt arvutit ja nutiseadmeid - tahvelarvuti on talle abiks jutluste pidamisel ja nutitelefon Facebooki sissekannete tegemisel.

FOTO: Priit Simson

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma nõustus intervjuus Postimehele jagama oma mõtteid kiriku ja Jumala rollist innovatsiooniajastul, mil tehisintelligents langetab inimeste eest üha enam ja kaalukamaid otsuseid. 

Sotsiaalvõrgustikud ühendavad inimesi, kes asuvad maailma eri otstes, sõna võib levida hetkega kõikjale, peagi ilmuvad meie teedele end ise juhtivad autod, robotid kipuvad võtma meie töökohti. Peapiiskop Viilma hinnangul püüab kirik ajaga kaasas käia, kuid otsust Jumalat uskuda ei saa edasi anda kellelegi ning robotid ei saa iial võimet inimesi õndsaks muuta.

Kui pingsalt jälgib kirik tehnoloogiamaailmas toimuvat – eri seisukohti, arenguid, sündmusi, saavutusi?

Eraldi me seda valdkonda tähelepanu all ei hoia, kuigi püüame jõudumööda ajaga kaasas käia. Kindlasti ei ole kirik Eestis kõige innovaatilisem institutsioon, kuid nähes, kuidas meie rahvusvahelised partnerid, kasvõi Kesk-Euroopa kirikud on nende asjadega kaasa läinud, võime ennast pidada üsna eesrindlikuks ja uuenduslikuks. Veel eelmisel aastal üritati meile Saksamaalt faksi saata.

Kui palju võtab kirik seda kõike arvesse oma tegevuste planeerimisel – olgu siis praktilise info jagamisel või töövahenditena kasutamisel? Kui palju tuleb selliste arengutega, ohtudega, mõttemaailma muutusega seotut kajastada kogudustega kõneldes?

Püüame oma igapäevases elukorralduses käia ajaga kaasas vastavalt oma võimalustele. Ei saa öelda, et oleksime liialt innovaatilised, kuid seal, kus tehnoloogia võimaldab ka kiriku elukorraldust paremaks, kiiremaks, otstarbekamaks muuta, oleme oma ressursse hinnates püüdnud oma elukorraldust nüüdisajastada. See puudutab näiteks veebipõhiste ja turvatud andmebaaside loomist ja kasutamist, nüüdisaegset elektroonilist ja paberivaba dokumendihaldust ja elektroonilist suhtlemist kogudustega või meie rahvusvaheliste partneritega.

Ohud on seotud just isikuandmeid sisaldavate andmebaaside turvamisega. EELK on juba ligi 15 aastat tagasi tellinud spetsiaalse veebipõhise koguduste liikmete andmebaasi «Koguja», millega kogudused vabatahtlikult liituvad. Praegu kasutavad seda hästi turvatud ja kaitstud programmi umbes pooled meie kogudustest.

Tohutu kiirusega ja tohutus koguses meid ümbritseva kohta kogutavad suurandmed (big data) teevad üha enam otsuseid meie eest. Otsustavad ka seda, mis on õige ja mis vale. Inimese mõtte- ja otsustustööd asendab üha suurema hooga tehisintelligents, robotid. Kui palju jätab see meile endile vabadust langetada otsuseid, kui palju jätab see ruumi tegutsemiseks kirikule?

Oht, et keegi teeb meie eest otsuseid, on reaalselt tajutav. Kuid otsust Jumalat uskuda ei saa kellelegi teisele volitada. Ka ei ole võimalik usku inimesest välja juurida või näiteks robotitel temalt seda röövida. Usk jääb alati inimese ja Jumala vaheliseks asjaks.

Küsimus, mis puudutab inimese õndsaks saamist, jääb robotitele alatiseks kättesaamatuks, mistõttu jääb selles küsimuses kiriku roll inimestele evangeeliumi kuulutamisel ja sakramentide jagamisel alati püsima. Siin on võtmeküsimus inimese vaba tahe ja südametunnistus.

Tagasi üles