Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/07/13/4276165t1hdc37.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/03/24/6486403t1ha007.jpg)
- Kirik ütleb Eestis esimest korda välja seisukoha robotite ja Jumala suhetest
- "Inimese õndsaks tegemine jääb robotitele alatiseks kättesaamatuks"
- "Veel eelmisel aastal üritati meile Saksamaalt faksi saata"
- "Kui inimene võtab Jumala rolli, on ta astunud üle lubatud ja lubamatu piiri"
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma nõustus intervjuus Postimehele jagama oma mõtteid kiriku ja Jumala rollist innovatsiooniajastul, mil tehisintelligents langetab inimeste eest üha enam ja kaalukamaid otsuseid.
Sotsiaalvõrgustikud ühendavad inimesi, kes asuvad maailma eri otstes, sõna võib levida hetkega kõikjale, peagi ilmuvad meie teedele end ise juhtivad autod, robotid kipuvad võtma meie töökohti. Peapiiskop Viilma hinnangul püüab kirik ajaga kaasas käia, kuid otsust Jumalat uskuda ei saa edasi anda kellelegi ning robotid ei saa iial võimet inimesi õndsaks muuta.
Kui pingsalt jälgib kirik tehnoloogiamaailmas toimuvat – eri seisukohti, arenguid, sündmusi, saavutusi?
Eraldi me seda valdkonda tähelepanu all ei hoia, kuigi püüame jõudumööda ajaga kaasas käia. Kindlasti ei ole kirik Eestis kõige innovaatilisem institutsioon, kuid nähes, kuidas meie rahvusvahelised partnerid, kasvõi Kesk-Euroopa kirikud on nende asjadega kaasa läinud, võime ennast pidada üsna eesrindlikuks ja uuenduslikuks. Veel eelmisel aastal üritati meile Saksamaalt faksi saata.
Kui palju võtab kirik seda kõike arvesse oma tegevuste planeerimisel – olgu siis praktilise info jagamisel või töövahenditena kasutamisel? Kui palju tuleb selliste arengutega, ohtudega, mõttemaailma muutusega seotut kajastada kogudustega kõneldes?
Püüame oma igapäevases elukorralduses käia ajaga kaasas vastavalt oma võimalustele. Ei saa öelda, et oleksime liialt innovaatilised, kuid seal, kus tehnoloogia võimaldab ka kiriku elukorraldust paremaks, kiiremaks, otstarbekamaks muuta, oleme oma ressursse hinnates püüdnud oma elukorraldust nüüdisajastada. See puudutab näiteks veebipõhiste ja turvatud andmebaaside loomist ja kasutamist, nüüdisaegset elektroonilist ja paberivaba dokumendihaldust ja elektroonilist suhtlemist kogudustega või meie rahvusvaheliste partneritega.
Ohud on seotud just isikuandmeid sisaldavate andmebaaside turvamisega. EELK on juba ligi 15 aastat tagasi tellinud spetsiaalse veebipõhise koguduste liikmete andmebaasi «Koguja», millega kogudused vabatahtlikult liituvad. Praegu kasutavad seda hästi turvatud ja kaitstud programmi umbes pooled meie kogudustest.
Tohutu kiirusega ja tohutus koguses meid ümbritseva kohta kogutavad suurandmed (big data) teevad üha enam otsuseid meie eest. Otsustavad ka seda, mis on õige ja mis vale. Inimese mõtte- ja otsustustööd asendab üha suurema hooga tehisintelligents, robotid. Kui palju jätab see meile endile vabadust langetada otsuseid, kui palju jätab see ruumi tegutsemiseks kirikule?
Oht, et keegi teeb meie eest otsuseid, on reaalselt tajutav. Kuid otsust Jumalat uskuda ei saa kellelegi teisele volitada. Ka ei ole võimalik usku inimesest välja juurida või näiteks robotitel temalt seda röövida. Usk jääb alati inimese ja Jumala vaheliseks asjaks.
Küsimus, mis puudutab inimese õndsaks saamist, jääb robotitele alatiseks kättesaamatuks, mistõttu jääb selles küsimuses kiriku roll inimestele evangeeliumi kuulutamisel ja sakramentide jagamisel alati püsima. Siin on võtmeküsimus inimese vaba tahe ja südametunnistus.
Teoreetiliselt on võimalik robotile või arvutile programmeerida teatud tüüpkäitumist või tüüpotsuste tegemist, kuid siin jõuame lõpuks inimese hinge küsimuseni. Kes annab tehisintelligentsile selle jumaliku hinguse, mille piibli kohaselt puhus inimesse Jumal ning mille järel sai inimesest elav hing? Kui inimene võtab Jumala rolli, on ta astunud üle lubatud ja lubamatu piiri. Seda ei tohi unustada.
Maailm on nüüd tänu Facebookile ja teistele tehnoloogiahiidudele ühendatud rohkem kui iial varem. Ühendatud palju enam, kui seda iial varem on suutnud ükski kirik. Mida tähendab see tänapäeva kiriku jaoks? Kas seesama Facebook on näiteks parim tänapäevane võimalus ka jumalasõna levitamiseks või jääb selleks kohaks peamisel ikka kirik?
Facebook, Instagram, Youtube ja Twitter on üsna loomulikud suhtluskanalid ka kirikus, kogudustes ja kiriku töötegijate-liikmete hulgas. On kogudusi, kus pühapäevane jumalateenistus kantakse veebi kaudu otse üle.
Üle-eelmisel aastal pühitsetud Tartu Pauluse kirik on siin üks moodsama tehnikaga varustatud pühakodasid, kus on loodud kõik väga nüüdisaegsed võimalused online-ülekanneteks. Erinevad kogudused, kiriklikud asutused, ka vaimulikud on sotsiaalvõrgustikes väga aktiivselt kohal ja peavada seda ruumi samuti loomulikuks keskkonnaks inimesteni jõudmisel. Kirikuvalitsus püüab ka ise selles valdkonnas ajaga kaasas käia.
On loomulikult asju, mida veebikeskkonda üle viia ei saa. Ristimine ja armulaua jagamine on ühed sellised toimingud, milleks peab olema inimesega vahetu kontakt. Ka siin on maailmas juba mitmesuguseid lahendusi välja pakutud, kuid mitte ajalooliste kirikute juures, kus kiriku õpetus ei võimalda selliseid asju toimetada ekraani vahendusel kaugete distantside tagant.
Kui kaua on EELK-l juba Facebooki konto, kui kaua Youtube’i konto, kas on veel kanaleid plaanis? Mis eesmärgil on EELK läinud sotsiaalmeediasse? Üldisemalt küsides: kas kirik kolib internetti nii otseses kui ka kaudses tähenduses?
Peapiiskopi ja EELK Facebooki kontod loodi ja võeti kasutusele paar aastat tagasi. See oli seotud nii EELK veebilehe uuendamisega kui ka uue peapiiskopi valimisega. Pisut hiljem on EELK ja mõned kiriklikud asutused teinud ka Youtube’i kontod.
Ma ei pea kiriku tegevuse laienemist sotsiaalmeediasse siiski millekski erakordseks. Pigem on see loomulik, et kirik on kohal seal, kus on inimesed. Kuna veebiruum on suurele osale inimestest nende loomulik suhtlusruum, on ka kirik inimestega suhtlemiseks astunud samasse ruumi. See ei tähenda, et kirik lahkub tavamaailmast ja sulgeb füüsilised kirikuhooned. Oht on ennast veebimaailma ära kaotada või end sinna unustada. Ka ei saa kirik eeldada, et kõik inimesed viibivad sotsiaalvõrgustikes. Tuleb jätkata vahetut suhtlemist ka nendega, kes virtuaalmaailma ei ole astunud.
Kas kirik ja tehnoloogia loojad võiksid astuda rohkem ühte sammu? Või kipuvad nad praegu järjest rohkem eralduma?
Ma ei tunne, et toimuks eraldumine või oleks selliseks eraldumiseks ka põhjust. Võib-olla on küsimus lihtsalt tempos, millega edasi liigutakse. Kirik on läbi ajaloo olnud üsna konservatiivse hoiakuga. Samas on teatud hetkedel olnud kirik kõige kiirem reageerija ja tehnoloogia arengust nobe kasusaaja.
Kui võtame Gutenbergi trükipressi ja trükikunsti leiutamise üldisemalt, siis oli just kirik see institutsioon, kes selle 15. sajandil kiiresti omaks võttis ja kasutama hakkas. Seetõttu näen ka tänapäeval tehnoloogia arengus kiriku jaoks uusi võimalusi, millest kinni hakata ning kiriku põhitegevuse toetuseks tööle panna.
Kas Eesti kirikutes levib WiFi? Kas soojust, valgust, orelite ja kellade tööd juhib kuskil elektroonika? Kas kõnesid kirjutatakse paberile või iPadi?
WiFi levik ajalooliste kirikuhoonete juures ei ole tingimata vajalik, eriti maakirikutes. Koguduste teistes ruumides, kantseleis või kogudusemajas on WiFi aga hädavajalik ja enamasti ka olemas.
Valguse juhtimine on elektrooniliselt korraldatud uutes või renoveeritud kirikutes. Tartu Pauluse kirik on ka siin üks headest näidetest.
Kellade helistamine elektroonika abil on mõnel pool juba korraldatud nõnda paarkümmend aastat, näiteks Tallinna Toomkirikus. Viimastel aastatel on lisandunud uuendatud kellasüsteemide juures kellade juhtimine nutiseadmete kaudu, mis võimaldab panna vajadusel kella helisema ka pikkade distantside tagant. Selliseid kirikuid, kus kellade helistamist saab juhtida nutiseadme või mobiiltelefoniga, on hinnanguliselt juba mõnikümmend. Ka on mõnes kirikus helisüsteem seotud nutiseadmetega.
Ise kasutan iPadi oma jutluste ja kõnede pidamisel juba paar aastat ning loomulikult on nutitelefon asendamatu tööriist Facebooki sissekannete tegemisel. Tean, et nõnda toimivad ka paljud teised vaimulikud.