Kuidas kodustada pilve?

Foto: Tootjate fotod

Kui andmed on «pilves», kus nad siis on? Veel üsna hiljuti räägiti pilveteenusest kui andmehoiu lahendusest, mis päästab … kui mitte maailma, siis igaveseks andmevarundamise muredest. Nii pole siiski läinud. Pilveteenus on endiselt liiga kallis ja liiga kitsas. Just seetõttu otsivad paljud kohta, kuhu varundada oma andmed, et neile pääseks üle võrgu ligi nii elutoast kui ka teisest maailma otsast.

Andmete varundamise vajadusest on räägitud söögi alla ja söögi peale, vaevalt leidub mõnda kodanikku, kes sellest kuulnud poleks või selle vajadusest aru ei saaks. Oluliste ja taastamatute andmete kadu on suur kahju kas rahalises või emotsionaalses mõttes. Paljud andmeid turvavad võtted (RAID dubleeritud ketaste süsteem, mis elab üle ka ühe kõvaketta surma jm) ei paku aga kaitset inimliku kurikaela vastu – sama kiirelt kui ühel kettal, pakib krüptoviirus teie väärtusliku digitaalse vara kokku ka kahel või enamal kettal ja küsib ikkagi lunaraha. Isegi seda makstes pole andmete tagasisaamine garanteeritud.

Üheks andmete turvalise säilitamise meetodiks on saanud nn pilvevarundus, kus kasutaja saab kas tasuta või rendib kuu või aastatasu eest salvestusruumi teenusepakkuja serverites «kusagil internetiavaruses» ehk «pilves». Teadupärast tasuta lõunaid aga ei ole ja pakutav tasuta maht on tavaliselt mõne gigabaidi suurune (suurim on see MEGA-nimelisel ettevõtmisel – 50 GB). Sellest piisaks oma oluliste dokumentide hoidmiseks, kuid modernne digitaalne multimeedia nõuab oluliselt suuremaid mahtusid. Tasulised mahud algavad paarist dollarist kuus, kuid need mahud on ikka pisikesed. Terabaidi ja enama eest tuleb maksta aga 10 või enam dollarit kuus, mis teeb aastas 120 või rohkem dollarit. Vaadates aga andmemahutite hindu, näeme, et 3,5-tollise tavalise kõvaketta saab juba hinnaga alla 50 euro, välise 2,5-tollise ketta alates 55 eurost. 120 euro eest saame soetada juba 2–3 TB suuruse kõvaketta.