Tõstke käsi, kelle lemmikfilmiks on kas „Visa Hing 4“, „Fast and Furious 4“ või „Indiana Jones 4“? Nüüd aga tõstke käed need, kelle arust on seeria parimad palad „Jurrasic World“, „Star Wars: The Phantom Menace“ või „The Hobbit: The Unexpected Journey“?
Vähemalt filmide puhul näib kohati olevat nii, et kui seeriale hakatakse peale kolme osa ilmumist veel lisa juurde väntama, siis midagi head see kaasa ei too. Muidugi on ka erandeid, nagu iga reegli puhul, aga üldine trend paistab nii olevat. Mängumaailmas on sarnases olukorras palavalt armastatud Mass Effecti seeriat, mis 23. märtsil üllitas neljanda osa alapealkirja Andromeda. Kas tegemist on klassikalise neljanda episoodi sündroomi ohvriga või hoopis ükssarvikuga? Olen saanud mängu prooviversiooni umbes kümme tunnikest omal käel katsuda ning üritan nüüd esmamuljete põhjal selles selgusele jõuda.
Originaaltriloogiast ollakse nii distantsilt kui ka ajaliselt üüratutes kaugustes. Esiteks, nagu annab aimu mängu nimi, leiab tegevus aset Andromeda galaktikas, millest on saanud kõige kaugem paik, kuhu inimtsivilisatsioon kunagi oma rännakutega on jõudnud. Kuna tähesüsteemide vaheline reis on kohutavalt ajamahukas, on teekond Andromedasse võtnud umbes-täpselt 600 aastat, mille rändurid rahulikus talveunes veetsid. Reis vanast heast Linnuteest uude galaktikasse pole aga mingi ühe mehe ettevõttmine, vaid teele on asunud terved inimeste ja tulnukate kolooniad.
Mängu peategelane Ryder ärkab sügavast unest üles just inimrassile kuuluvas koloonialaevas. Üsna kohe selgub, et tema puhul pole tegu lihtsalt tavalise papist poisiga (või tüdrukuga, olenevalt mängija valikust), vaid nn Rajaleidjaga (Pathfinder), kelle ülesandeks on uues ja tundmatus tähesüsteemis luurerühmi juhtida ning kolooniate rajamiseks sobilike elupaiku avastada. Tausta kohta ongi see suures plaanis kõik. Päris palju küsimusi jäetakse vähemalt alguses õhku rippuma, kuid kuna tegemist on vaid loo sissejuhatusega, pole see mingi ime.
Rääkides mängitavusest, siis see pole antud seeria puhul pole kunagi olnud selle tugevaim külg. Esimene Mass Effect oli kurikuulsalt puine, kuid sisaldas üsna adekvaatseid rollimängu mehhanisme. Teine ja kolmas osa aga keerasid RPG-lisust hoolega vähemaks ja keskendusid parimal juhul sellele, et olla keskpärane kolmanda isiku vaates tulistamismäng. Samas polnud teosed nii kohutavad, et loo ja olustiku nautimist totaalselt pärssida. Andromedas on astutud samme õiges suunas.
Ryder on kordades kasutajasõbralikum avatar, kui seda oli komandör varasemate mängude peategelane Shepard. Ta suudab Usain Bolti kombel sprintida, tee peale ettejäänud rahnudest ilma igasuguse pingutusega üle hüpata (tänu rakettranitsale) ning on üleüldse mõnusalt nõtke ja liikuv, vähemalt eelmiste osadega võrreldes.
See edasiminek annab lisaks planeetidel niisama ringitatsamisele tunda ka vaenlastega võitlustes. Kuigi tulistamine on siiani üsna mannetu (vastased on korralikud Kuuli-Käsna-Kalled), siis uut elujõudu toob sisse lähivõitlus, mis tänu hüppamisele ja ringilendamisele on muutnud palju atraktiivsemaks valikuks. Ka on seeläbi lihtsustunud vastaste sissepiiramine ja muud taktilised võimalused. Meeskonnakaaslastele saab nii madina ajal kui ka rahulikematel momentidel jätkuvalt käsklusi jagada ehk selles vallas tundub kõik vanaviisi olevat.
Kui aga rääkida millestki vanast ja üpriski kehvast... siis menüüd on siiani kohutavad, vähemalt kui neid hiire ja klaviatuuriga kasutada. Mõistan, et suurem osa mängijatest kasutavad menüüdes liikumiseks pulti, kuid siiski võiks neid arvutiversioonil kasvõi natuke keskkonnasõbralikumaks disainida.
Mul hiilis pidevalt sisse valesid nupuvajutusi, mistõttu olin sunnitud poest ostma midagi, mida ma ei soovinud, ning tegelase loomisel viskas mäng mind iga näoarmi vahetusel tätoveeringute menüüsse tagasi. Kõik oli kohutavalt ebatäpne. See on ülimalt frustreeriv, kui mäng ei tee seda, mida ta tegema peaks. Õnneks pole see kõige olulisem osa ning võimalik, et puldi jaoks on need „võrratud“ menüüd väga mugavad kasutada.
Ma ise keeldun aga tulistamismänge puldiga mängimast, seega jäi mul see proovimata ja kannatan edasi. Kui üldiselt rääkida, siis visuaalne ilme ja mängitavus on väga tuttavlikud ning vaatamata teatud edasiminekutele on selge, et tegu on siiski Mass Effectiga.
Nagu varem mainitud, leiab sündmustik aset täiesti uues keskkonnas ning seos Shepardiga tundub alguse põhjal olevat minimaalne - kõrvaltegelaste seas leidub mõni Garruse nägu Turiani sõdur või Liara „soenguga“ Asari meedik. See on hea ja isegi julge otsus, sest Shepardi lugu sai endale lõpu ning kuna see oli nii mastaapsete tagajärgedega, siis selleks, et neist mõjudest pääseda, oli galaktika vahetus vast ainus loogiline võimalus.
Kuigi võimalik, et mängu hilisemates osades võib see veel muutuda, loodan ma isiklikult, et Andromeda jääb täiesti iseseisvaks saagaks. Peab aga nentima, et see osa loost, mida prooviversioonis oli võimalik läbida, ei jätnud „soenguga“ Asari meedik. See on hea ja isegi julge otsus, sest Shepardi lugu sai endale lõpu ning kuna see oli nii mastaapsete tagajärgedega, siis selleks, et neist mõjudest pääseda, oli galaktika vahetus vast ainus loogiline võimalus.
Kuigi võimalik, et mängu hilisemates osades võib see veel muutuda, loodan ma isiklikult, et Andromeda jääb täiesti iseseisvaks saagaks. Peab aga nentima, et see osa loost, mida prooviversioonis oli võimalik läbida, ei jätnud astased) kui ka reporterid (esimese triloogia teisejärgulised vastased).
Planeedid ja sõlmmaailmad, kus esimeste tundide vältel viibitakse, näevad välja väga omanäolised ja futuristlikud ning ka originaaltriloogias Shepardi kosmoselaevaks olnud SS-Normandy’le leitud asendus pole ühe kosmose-Tesla kohta halb. Laeva lisavarustusse kuuluvad nii tuttav galaktikakaart kui ka uhke kaptenikajut ühes suure voodiga (kui te mõistate, mida ma mõtlen).
Tegu on siiski Bioware'i loominguga, nii et vaevalt see voodi rahulikult vaikuses oma elupäevi saab veeta. Tagasi on ka vana hea Mako kuukulgur (seekord küll Nomadi nime all) ning sellega ringivurmine on täitsa lõbus vaheldus. Ükski küngas ei ole takistuseks, kui spetsiaalsed ronimisrattad peale panna ning masinast sisse-välja hüppamine käib kiirelt ja lihtsalt.
Uue lisandusena on Ryderi Omnitoolile, mis on tema multifunktsionaalne randmearvuti/külmrelv, juurde tulnud skannerimisvõimalus. See on aga uuendus, mis paneb mind pigem juba pea kõikidest teistest mängudest tuttavat Eagle/Hitman/Batman nägemist taga igatsema, sest taoline käsitsi asjade tagaajamine muutub pikapeale ikka üsna tüütuks.
Veel on mul mainimata tegelased ja peamiselt selle pärast, et mul puudub hetkel veel nende kohta otsene arvamus. Originaaltriloogia karakteride puhul oli meeldejäävaks just nendega koos veedetud aeg ja ühes läbielatud sündmused. Kindlasti võib sama juhtuda ka Andromeda pundiga, kuid vähemalt esialgu kedagi esile pole tõusnud.
Minul õnnestus selle kümne tunni jooksul mängust päris korralik maitse suhu saada, mis suuremas osas oli täidetud positiivsete emotsioonidega. Mu suurimad hirmud suutis see kümnetunnine demo igatahes kustutada ning unne vajunud Mass Effecti isu taas üles äratada.
Autor: Silver Vapper, Level1