Euroopat tabas luukpärakerega autode buum möödunud sajandi 70. aastatel ning pikka aega tundus, et kompaktklassi sedaanide näol on tegemist ohustatud, väljasureva liigiga. Sellest hoolimata ei jätnud mitmed autofirmad – sealhulgas Volkswagen – sedaane unarusse, kirjutab Whatcar.ee.
Proovisõit: Volkswagen Jetta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Pakiruumiga Golf» – Jetta – ilmus 1979. aastal, nägi üpris kole välja, kuid mahutas tublisti rohkem pagasit kui luukpäraga sõsar. Järgmised põlvkonnad muutusid kenamaks ja suuremaks.
Vahepeal üritas Volkswagen sedaani ümber nimetada, kuid Vento ja Bora nimede proovimise järel naasti Jetta juurde. Ning käesolevast aastast on turul VW kompaktsedaani kuues, Mehhikos valmiv põlvkond. Whatcar.ee sai proovisõitu teha 1,6-liitrise turbodiiselautoga.
Välimus
Nagu just jõudsin öelda, on Jetta põlvkond-põlvkonnalt kenamaks muutunud ja tänava äärde pargitud proovisõiduk kutsus kord esile hüüde: «Mis mark see on? Nii ilus auto!».
Kahtlemata lisab pikkus autole sihvakust, millest tänapäeva kõrgete autode puhul alailma puudu jääb. Ilu öeldakse olevat vaataja silmades, kuid kindlasti tuleb Jetta jooni vähemalt harmoonilisteks nimetada.
Auto nina kaunistab Volkswageni uus «korporatiivne radiaatorivõre», mida kannavad või hakkavad kohemaid kandma kõik firma sõidukid Polost Phaetonini.
Eelkäijate maadligi alalõuaga võrreldes näitab uus kujundus autot laiema ja madalamana. Plekivolt uste alaservas lisab autoküljele elavust – ja hoiab osa pori ustest eemal.
Midagi ootamatut – ega erutavat – te ühegi VW kabiinist ei leia. Ning nagu miljonite sakslaste, kuid ka muude rahvuste esindajate näitel näeme, on just traditsiooniline, detailideni läbitöötatud, kasutajasõbralik, kvaliteetne ja igavapoolne interjöör see, mida ostja Volkswagenilt ootab.
Esiistmetele, armatuurlauale, juhtimisseadmetele pole mitte midagi ette heita. Jäädavalt on ajaloo prügikasti kadunud näidikute sinine taustavalgustus, vaid raadio tabloo helendab ikka veel siniselt. Kuid raadio pakub AUX-sisendit (pisut kallim mudel ka USB-d), tunneb MP3- ja WMA-formaate ja teeb korralikku häält.
Tagaistmel on lahedalt ruumi, «iseenda taga» istumise proov jättis mu põlvede ja esiistme seljatoe vahele tubli kaks tolli õhuruumi. Tagaistmete seljatugesid saab ka alla käänata.
Kuid Golfi puhul tarvilik ja harjumuspärane pakiruumi suurendamise võimalus on Jettal esiteks vähem tarvilik (pakiruum on Golfi omast niigi poolteist korda suurem ning tagaistme seljatoes leidub ka suusaluuk) ja teiseks lahendatud pisut üle nurga.
Esiteks saab seljatugede riive lahti päästa ainult pakiruumist, millega kaasneb tants ümber ... ei, mitte aurukatla, vaid Jetta sabaosa.
Teiseks jäävad allakäänatud seljatoed nii veidra nurga alla, et mingit suuremat ja raskemat eset pakiruumi ikkagi ei topi. Kolmandaks haarab laiem seljatoepool allalangemisel kaasa keskmise turvavöö, mis jääb kelmikalt üle poole pakiruumi pingule.
Ah et miks pisiasjade kallal viriseda? Ütlen kohe, et nii tasakaalustatud auto korral suurte asjade kallal viriseda midagi ei ole, kuid seda enam hakkab pisike läbimõtlematus silma.
Mootor ja jõuülekanne
Praegu saab Jetta ostja valida kahe otto- ja kahe diiselmootori vahel, kõik varustatud turbolaaduriga. Esimestest arendab 1,2-liitrine 105 hobujõudu ja 1,4-liitrine 160 hobujõudu.
Diislitest on saadaval 105-hobujõuline 1,6-liitrine ja 140-hobujõuline 2,0-liitrine. Proovisõiduauto 1,6-liitrine diiselmootor sobib auto rahuliku olemusega hästi, elu teeb veel meeldivamaks lisavarustusena pakutav kahe siduriga DSG-käigukast.
Sõit
Moodsale autole kohaselt on Jetta kerge ja lihtne sõita. Rool on õige kaaluga, pidurid hästi doseeritavad ja veermik väga stabiilne. Põhivarustusse kuuluv ESP ei pidanud näiteks varakevadisel lumisel külavaheteel kordagi rakenduma, kui juht just trikke ei hakanud tegema.
Misjärel elektronvalvur sekkus õigeaegselt ja sujuvalt. Vedrustus töötab kindlalt, mitte just kõige pehmemalt, kuid neelab suurema osa ebatasasusi. Veidi klobinat oli kuulda väga treppis teel.
Automaatne kliimaseade töötas automaatrežiimil peaaegu veatult, vaid ühel niiskel varahommikul kippus tuuleklaas uduseks tõmbuma ning õhuvoolu tuli käsitsi suunata.
Sada viis hobujõudu üpris raskes autos tähendavad, et möödasõite peate veidi kalkuleerima, kuid need toimuvad siiski piisava nobedusega. Tasu ootab teid tanklas: Tartust Tallinnasse «uksest ukseni» sõidu keskmiseks kütusekuluks jäi 4,4 liitrit 100 kilomeetri kohta.
Kokkuvõtteks
Kahtlemata on Jetta hea auto. Keerulisem küsimus on, missuguse koha ta turul hõivab. Omajagu võib leiduda Golfi-ülejooksikuid, kes luukpärakerest tüdinuna ihkavad midagi vähem sportlikku ja rohkem elegantset.
Käesoleval aastal ennustatakse sedaani turuosa kasvu Ameerikas 26, Hiinas 40 ja Euroopas koguni 80 protsendi võrra. Nii et ostjaid justkui jätkuks. Samas jätkub ka konkurente. Isegi VW kontserni enda sees.
Kuid teid kui autoostjat ei huvita niivõrd turuosad kui see, kas Jettat tasub osta.Millele pärast proovisõitu vastan: ei ole olemas ühtki põhjust, miks Jettat ei tohiks osta.
Meeldis: väliskujundus, DSG-käigukast, kütusekulu.
Ei meeldinud: tagaistmete ebamugav kokkuklappimine.