Uurisime Eesti riigimeeste värskemaid arvamusi, mis seis nende tarkade autode kogutavate andmetega praegu õigupoolest on – kellele need andmed kuuluvad ja millised on ohud. Selgub, et vähemalt Euroopa tasandil on segadus veel päris suur.
«Omandiõiguse küsimus sõidukite kontekstis tähendab seda, et tark auto kogub palju andmeid ning täna ei ole selge, kellele kogutavad andmed kuuluvad ehk kuidas on andmete omandiõigus jagatud näiteks autoomaniku ja -tootja vahel,» tunnistas Postimehele majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) majandusarengu asekantsler Viljar Lubi.
Auto kogub tema sõnul oma juhi kohta laias laastus kahte sorti andmeid – tehnilisi parameetreid ja isikuandmeid.
Kui tehniliste parameetritega seotud andmeid – rehvirõhku, õlitemperatuuri, osade kulumisega seotud infot – saab ainult autotootja, siis on tal võimalik suunata klienti ka enda teenindusse, kui midagi vajab vahetamist-kontrollimist.
«Omaniku huvides võiks olla aga neid andmeid jagada ka teiste remonditöökodadega, sest see võib tähendada, et omanik saab odavamat teenust või varuosi. Seega on sedasorti andmete jagamine tarbija perspektiivist oluline valikute suurendamise eesmärgil,» selgitas Lubi.
Teiseks kogutavaks andmete grupiks on juhi ja kaassõitjate isikuga seotud andmed – trajektoor, asukoht, sõidustiil jms – , mida kaitstakse ELis isikuandmetena ning millele laieneb põhiõiguslik kaitse.
«25.05.2018 jõustuva andmekaitsemääruse kohaselt saab inimene nõuda esialgselt teenusepakkujalt nende isikuandmete otse edastamist uuele teenusepakkujale. Selle eesmärk on vähendada sundseotust ühe teenuspakkujaga ning võimaldada kasutajal oma isikuandmete üle suuremat kontrolli,» lisas Lubi.